VIRTUAALGALERII

Eesti maalikunsti müügiga tegelev e-pood.

Tutvu kollektsiooniga

Maal kui investeering. Väärtuslik Eesti kunst.

Dekoratiivmaalid. Maalid kingituseks.

Võta ühendust telefonil: +3725150553 või kirjuta meile: info@virtuaalgalerii.ee

Naudi Eesti kunsti

Tutvu töödega lähemalt

Huvi korral võta ühendust

: “Naine rannal” on ajastut ja Hoffmanni tuntumat loomingut arvestades küllaltki visandlikus laadis ning kujutatava asend – vaataja poole seljaga – ebatüüpiline, klassikalisel kujul portree antud teos ei ole. Maal kirjeldab võrku puhastavat naist, tema näost on aimatav ainult neljandik profiilist, ent kindla käe ja rühi põhjal otsustades on portreteeritav noor. Näiv juhuslikkus annab veenvalt edasi muljet, mis võiks vastata nn tüübile perenaisest, külaelu tööst ja pühendumusest. Maali valmimise ajal elas Hoffmann Peterburis, seega pole teada, millise maa kaluriküla siin kujutatud on. Arvatavasti on tegu üldistusega, võimalik, et n-ö realistliku allegooriaga naise tööst või ühest töö(etapi)st kalurikülas. Samuti on pildile kuhjatud hulganisti erinevaid detaile nagu ankur, teadmata sisuga pamp, korv ja osa paadist. Samas ei paista teos olevat idealiseeritud, liigselt romantiline, pigem vaikselt austav, mittesekkuv. Maali tonaalsus on ühtaegu kirgas ja tagasihoidlik – kõiki värve, välja arvatud helesinist merd, katab pruunikas varjund, mille kontrastiks hakkab naise pluusi oranž. See viitab ka, et teos on maalitud vabas õhus.

: “Küla naised” on soojades toonides terava valguse ja tugevate kontrastidega maal. See asub kusagil realismi ja impressionismi vahelisel pinnal. Maal on mõjus, eriliselt rõhutatud vananaiste tõttu, siin hakkab oma osa ka ümbritsev olustik ja kompositsioon (justkui kummis tagaplaan) mängima.

: Maali “Naise portree” kommentaariks midagi kirjutada tundub kohatu. Teosest õhkab rahulikkust ning väärikust. Kunstnik on maalinud täpselt naise kindlat pilku, tema enesekindlust ja elukogemust. Pruunikad-hallikad toonid toovad esile portreteeritava, kellele kunstnik austust avaldab, ja küllap jutustab Gebhardt ka sellel maalil luterluses nii olulisel kohal olevast emadusest ja selle tähtusest.

: “Reformaator” (ka “Naise ja pimeda mehe portree”) on ilmalik figuraalkompositsioon, mis oli kirikumaalide kõrval teine žanr, mida Gebhardt viljeles. Siin avalduvad selgelt Gebhardti loomingu mõned põhilised jooned. Esiteks inimeste täpsed ja paljust kõnelevad näoilmed. Mehe pilk on kummaline, tema silmad on pärani lahti, justkui ei oskaks ta kuhugi vaadata. Ta oleks justkui hirmul oma pimedusest. Vanem naine tema kõrval tundub meest igati toetavat, ligimesearmastus on kristliku maailma juhtivaks jõuks. Talustseeni askeetlikus interjööris valitsevad hallikaspruunid toonid, kus bordoopunane kangas mehe ümber mõjub pühalik-müstiliselt.

: Käesolevaid joonistusi (3 tk) on ehk kõige meeldivam vaadeldagi peatatud filmikaadritena. Need ei ole ülemäära sketšid, kui ehk välja arvata joonistus, millel kujutatakse redelil ronivate naiste seeliku alla piiluvaid uudishimulikke mehi. Kõigi kohta võib juurde kirjutada (mõttes) erinevaid lugusid, stsenaariume. Kui neid koos vaadata, tekib isegi ühtne filmiriba – on naised eraldi ja on mehed eraldi ning ühe pildi peal saavad nad kokku ja sünnibki kibenaljakas (kelle jaoks milline) hetk. Kindlasti on see viimane kriitika labasusele ja siia annab pookida külge mistahes alltekste.

: Siinses kunstikogus on esindatud kaks suurepärast näidet Aino Bachi loomingu erinevatest tahkudest, vähemalt kahest nendest. Kui “Ema ja laps” kuulub kunstniku naiselikkuse-teemaderingi, siis “Mustlane hobusega” väljendab tema eksootikalembust. Nagu eespool öeldud, illustreerisid need pildid väljaannet “Mustlaste muinasjutud”. Pea miniatuursete mõõtudega graafilisel lehel on kaks figuuri, mees hobusel ja teine tema kõrval piitsaga, nad mõlemad on seljaga vaataja poole. Kuigi puudub igasugune taust või otsene viide, on siin ometigi esmapilgul selge, et tegu on mustlasnoorukitega, kunstniku väljenduskeel on niivõrd tugev.

: “Pühajärv” on pisut impressionistlik, pastelsetes toonides helekumav maal. Valgus on pehme ja hajutatud, rohkem tuntav pigem esiplaanil. Tagaplaanil romantiliselt kujutatud Lõuna-Eesti kupliline maastikule on kergeks kontrastiks sinakashall pilvine taevas ning pastelsust rõhutavad tumetumedad metsa- ja põõsatukad.

: Maalis „Rand” on näha õige pisut juugendlike joontega kaunistatud Põhjamaise looduse eripärast ilu. Vaikne videvikutund toob selle eriliselt esile. Pastelsed vabaõhuvärvingud Läänemere-äärselt.

: „Rannamännid“ juugendlikult dekoreeritud vorm, õhtune valgus, põhjamaiselt külm. Tuhm kuigi samas värvikontrastne.

: Õhtusest udust hakkab lähenema keskaegse linna siluett. “Laev” saabub sadamasse. Äärmise peenuse ja detailitäpsusega lõigatud mustrid ja jooned on need omadused, mis Leopold Ennosaare teostes kõige iseenesestmõistetavamal kohal. Teos on seega justkui terav ning sümbol- ja lihtsalt kujundid paeluvad pilku kaunis sügavalt.

: “Hobused”. Hobused on kunstiajaloos väga tugevat sümboolset taaka kandvad olendid, kehastades jõudu, maskuliinsust ja majesteetlikkust. Jüri Palmi kontsentreeritud joonega pilt kahest hobusepeast on väljendusrikas ning joonistuslikkus mõttes elav.

: “Maadlejad” on sama tüüpi joonega kui “Punane naine”. Teema seevastu üdini maskuliinne ja lihastest nõretav. Samuti on kõrvale jäetud modelleering ja perspektiiv, tugevmusta tausal on värvitud (st ilma värvita) kompositsioon, mis on ekspressiivne ja mehelikult määrdunud.

: Maalil “Punane pilt” on keskseks kuninglikku valitsemissaua meenutav ese. Kogu meeleolu on apokalüptiline, esimesena kangastuvad silme ette kurjakuulutavad Hieronymus Boschi maalid. Siin võib samuti olla kujutatud põrgut: inimfiguurid on jaotatud gruppidesse (isegi karjadesse), ja nad on alasti. Kõigevägevama meelevallas olevad inimnukukesed on anonüümsed ega paista olevat teadlikud nende ümber toimuvast. Tegu võib olla ka viimsepäevaga, kuna maalil on näha maa peale laskunud ingleid. Pildil toimub palju ja avastamist ning dešifreerimist on palju. Tuleb ainult ettevaatlik olla, et detailidesse ära ei upu ja et lõõmav maal ei kõrvetaks.

: Õrnal värviga kaetud hallikas-sinakas talvise maastiku pilt suunab vaatajat “minema” läbi lumevälja, piiluma, mis edasi tuleb. Üksikud erevalged lumesähvatused rõhutavad veelgi üldist uduaurust ja maali tuhmi tonaalsust. Tekib mulje, justkui oleks keegi puudu või ilmub see keegi kohe-kohe.

: “Uue-Saaluse maastik”. Ekspressionistlikus laadis Eesti kuplimaastik mõjub loomulikult jõulisena, tugevad kontuurid ning tuhmid värvitoonid rõhutavad veelgi maastiku vormirikkust.

: “Tellisetehas”. Mäslev ja põlev, eriti ekspressiivses laadis tööstusmaastik mõjub võrreldes Mäsaku “Uue-Saaluse maastikuga” rahutult. Siin on teatavat vägevust ja imetlust. Temaatika poolest võiks tegu olla nn karmi stiili näitega (Eestis kasutati pigem nimetust “lakonism”), see maal langeb umbes samasse aega teaduslik-tehnilise revolutsiooniga (TTR) ning kujutab “uue aja” väärtustatumat külge, s-o suitsevate korstnatega lakkamatu masinamüraga masstootmine ühiskondlikuks hüvanguks. Stiililiselt sobiks Mäsaku tööd siiski rohkem ekspressionistlikuks nimetada, kuna see on hoogsate pintslilöökidega maalitud ning värvipinnad ei ole ühtlased. Samas on selles aga hulga dünaamikat.

: Aktid ei ole Raimo Saare loomingus valdavad, kuigi siinses kunstikogus on neid tervelt kaks. Käesolev, kahe figuuriga teos “Kaks akti” on huvitav selle poolest, et maali teravus on suunatud pigem modelle ümbritsevatele kangastele kui modellidele. Viimased on visandlikus laadis, kuigi peamised karakteristikad on hästi välja toodud. Üldine hele tonaalsus sobib hästi särtsakate värvide tasakaalustamiseks.

: Aktid ei ole Raimo Saare loomingus enamuses, kuid siinses kunstikogus on neid kaks. Käesolev suuremõõduline ja värviküllane teos “Akt” on maalitud kergelt visandlikus laadis, pikad pintslitõmbed lisavad pinget ja rõhutavad teatavat tõsidust, mis peegeldub ka modelli ilmes. Kunstnik on kasutanud suhteliselt särtsakaid ja puhtaid toone, mis tõsidust tasakaalustades maali välisilme rõõmsamaks muudavad.

: “Õunad” on akvarell ajast, mil Paul Burman Merimetsa psühhiaatriahaiglas juba mõnda aega elanud oli (ja tema elu lõpusirgele jõudma hakkas), ent kus tema loomingulisus vabalt õitseda sai. Õunad on detail, heledatooniline impressioon hetkest.

: Siinkirjutaja peab tõdema kimbatust. Kui akvarell (teos) kellegi kunstikogusse satub, peab see omanikule meeldima. Seega on spetsialist justkui koguja teenistuses, spetsialist peaks vähemalt kunstikogu külalisele näitama iga teose omapära, väärtust, kaunidust. Kuid, miks mitte astuda korraks kõrvale, lähtuda Kaalu Kirme kirjutatust, tema analüüsist ning nõustuda – tõepoolest, Nigul Espe “Sindi vabrik” on natuke igav, illustratsioon, mis ei taotlegi iseseisva kunstiteose positsiooni. Kiretu tõetruudusega akvarellitud vaade tööstusmaastikule ja seal liikuvale figuurikestega on ehk liiga ühetooniline ja kahe korstnaga veidralt komponeeritud, vabrikule oleks saanud heita mitmeid teisi ja palju huvitavamaid pilke (vaateid). Teisalt mõjuvad pea kõik akvarellid unistuslikuna – antud töös tekib selline tunne vabriku torni vaadates – nii kummaline kui see ka poleks millegi nii asise keskel. Siit imbub läbi ka vana aja vabrikuromantikat ning teos muutub hulga lähedasemaks, kui Sindi vabrikuga on vaatajal olemas isiklik kokkupuude.

: Eestis valitses 1930-ndatel ja enne sõda tugev kriitilise realismi traditsioon, mille tugevamateks esindajateks olid Andrus Johani ja Aino Bach. Sellest edasi arenes hiljem töölisrealism, mille heaks näiteks “Talunaine ämbriga” on. Küllap sobis see ka 1940-ndatel veel mite nii karmide piirangutega sotsialistliku realismi kaanonitesse, vähemalt temaatiliselt. Tonaalsuselt üsna tuhm, on värvikäsitluses ja -kombinatsioonides aimata Pallase mõjutusi. Portree mõjub ilmekalt ning on detailitruu, valgusekäsitlus lisab dünaamikat.

: Linda Kits-Mägi maalimislaad on äärmiselt hoogne, impressionismilähedane, ent detailitäpne. Tema tundlik valgusekäsitlus on silmapaistvalt esil kõigis tema maalides. Ka sombusesse “Aguli pilti” (ka “Esimene lumi) tungib elurõõm ja visuaalselt efektne värskus.

: “Maja” on sügisene või isegi varatalvine vaade, otsustades külma valguse järgi Burmani alati lummanud taluarhitektuurile. Tegu on justkui pisut üksildust õhkuva maaliga, mille koloriidist võib aga välja lugeda soojust kujutatava vastu.

: Tugeva tähendusega pealkirja “Sõnaraamat XVIII” on Kadi Kurema koondanud esemed-elusolendid, mis enamikus võiksid seostuda naisega. Ta on sõnaraamatu koostanud viisil, kuidas õpitakse võõramaa keeli – süsteemselt, korrapäraselt ja selgelt. Kõik esemed saavad võrdselt pinda, ainult pannkook tundub kuuluvat panni peale, kuigi see parasjagu veidi eemal lendamas on. Kübar võiks ju ka kassi tegemisi kiusata. Nii vist nihestataksegi igapäeva: lõbusalt, vabalt, muretult ja peene joonega.

: Siin sõnaraamatus, teoses “Sõnaraamat VIII”, näeme kõrvuti asetsevat sääske ja lammast, kõik need asjad asuvad argielus. Nad on prantsuse keeles. Sama pildi peal valab kann tassi sisse kohvi, vikat on “vale” (la faux), tuletorn teeb pimedasse valgust ning porrulauk hakkab lahkuma. Tugevalt on esil musta-valge vastandamine, mida pehmendab õrna beežika tooniga kunstniku poolt valmistatud paber.

: “Laud”. Miniatuursete mõõtmetega kunstijäljend paistab olevat veinijumala teenistuses. Peenete tihedate joontega kujutis mõjub haprana ja kaduvana. See tõmbab vaataja enese sisse ja viib justkui mõnda mängu-maailma, täiskasvanute omasse, muidugi.

: “Tool”. Kujutis sel miniatuursete mõõtmetega lehel on pildi sees veelgi pisemaks joonistatud. Raam raamis või väikesest avast sisse piilumine, igatahes on tool nii pisike, et mõjub juba peitepildina või millegi märgistusena (justkui autentsuse tõestusena mõne reliikvia peal)

: “Valge” ongi “Valge”, sest nii on kirjutatud. Pildis on valge valgus, valge neidis ja valged õied. Üks punane kibuvits on ka valgeid kaunistamas. Maapinda on kujutatud selliselt, et neiu kõnnib justkui teisel, oma planeedil.

: Kunstikogus on kolm väga erinevat, ent ühtmoodi mõjusat ja suurepärast maali Johannes Võerahansu loomingust. Lisaks kahele eriilmelisele maastikule on varaseim 1930-ndatel maalitud “Naise portree”. Esimesena võib siin märgata Pallase kooli – tekstuur ja värvikasutus viitavad sellele küllaltki otseselt. Maal on tumedates toonides, ent naisterahva ilmekusest kiirgab värskust ja emotsiooni. Võerahansu loomingule sai kolmekümnendatel aastatel osaks suur tunnustus, kõrge hinnangu pälvisidki kõigepealt ta valdavalt tumedas koloriidis vanameisterliku ilmega portreed.

: Puhas, värske ja õhuline pliiatsijoonistus “Tüdruk” on hea näide kunstniku joonistuslikust virtuooslikkusest. Hallvalge profiilis portree viibib mõnusalt eemal, ent kunstnik on suutnud tabada tema avatud hinge ja selle delikaatselt vaatajani toonud. Ilus.

: “Vaade Koplist Toompeale” on pastelne roosakates toonides maastikuvaade. Sel kujutatud rannasopp on kõrvuti väärika vanalinnaga, kumbagi aga esile tõstmata. Siit võib välja lugeda, et linn ja maa ei ole üksteisest eraldi, on vaid sammukese kaugusel. Rossinni teos on 1930-ndate maalile omaselt vaikiv pilt loodusest ja igapäevast. Olles mitte liialt maaliline, on see õrnalt impressionismilähedane, milles siiski oma osa võib mängida läbikumav lõuendifaktuur. Kuigi visuaalselt natuke kreenis, mõjub realistlik maal kuidagi nostalgiliselt, see kannab endas teatavat ajaloohõngu.

: Maalis “Lilled” sulanduvad kollased lilled unenäoliselt taustaga ühte, kuigi ometi on märgata teatavat maalilist peenust, õrnaks kontrastiks on tume tuhmsinine vaas. Akvarell on maalitud aastal, mil Aunapuu töid veel näitustele võeti, nii et siin tuleb esile kunstiline erksus ja hele optimism.

: Akvarellis “Lilled” kujutatud õied on ühed tugevate kontuuridega karmikoelised ja teised valguse-tausta poolt hapraks muudetud kroonlehtedega. Pildil olev vaikelu ei olegi nii vaikne, justkui tume tumedus pole ka nii tume. Küllap teeb hallikaspruunile paariliseks pandud sinine meie tajudega teatavaid trikke ega saagi milleski kindel olla. Pealtnäha lihtne lillepilt on mänguline ja seda on huvitav vaadata.

: “Akt kübaraga”, pisut uduste kontuuridega tušijoonistus on Okasele omaselt dünaamiline ja vooklev. Loomulikult ei saa kasutamata jätta sõna lopsakas nii vormiva joone kui teema kohta.

: Pastellis “Scoici” on soojades kõrbetoonides kujutatud müstilisi, eelajalooliselt (kuigi miks mitte postapokalüptiliselt) mõjuvaid vorme kesk liivavälju ja helesinist taevast. Need paistavad hiiglaslikena, nende purunenud olek ja juhuslik asukoht kannavad endas justkui olnut, mingit tunnet ajaloost ja igavikust.

: Kõik ülalräägitu tundub siinkohal lahustuvat. “Akt roosal” on lihtsalt alasti naisekeha roosal taustal, siin pole põlevaid hooneid, põgenevaid koletisi ega kristlikku mütoloogiat. See on hoopis teine Einar Vene, varjane tema, kes tüüpilist motiivi maalides valib siiski “imeliku” perspektiivi. Ta laotab naise üle maali pinna, tema poosis on midagi häirivat, võib-olla on see enesekindlus ja tavaliselt meeskunstniku poolt maalitud aktile üldiselt iseloomulik otsekohesus. Maali valitseb rahutu säbrulisus, mis näib mäslevat peaaegu nagu põrgumaastik.

: Maalis “Sirelid” on hästi näha Efraim Allsalule nii omane spontaanne maalilisus ja mahlakas pintslilöök. Tõepoolest on tuvastatav hallidele toonidele eluõiguse andmine, ent need mõjuvad pastelselt ning rõhutavad tagasihoidlikke lillasid ja valgeid lopsakaid sireliõisi. Värskus on siin pea märkamatu, kuid seeläbi siiski tugevalt esil.

: “Natüümort” on tagasihoidlike toonidega, küllaltki lakooniline ning aimatava ekspressionismiga liigendatud esememaal. Need tagasihoidlikud toonid on aga üsna tumedad, must ruuduline taust teeb pildipinna lamedaks, rõhutub kahedimensioonilisus. Selline omadus teeb pildi silmale pisut ebamugavaks, ent rõhutab maali n-ö tegelikku loomust, juba mainitud tasapinnalisust. Siinkohal ei oska kindlasti anda hinnangut, kas ka kunstnikul selline kavatsus oli, ent peab tõdema, et selline tume lakoonilisus hakkab tööle ja pääseb kunstiliselt mõjule. Maali pöördel on aga hoopis teist laadi maal – vanema meesterahva portree, mis on teostatud ehtpallaslikult – sellele viitab värvikasutus, valguskäsitlus ning mõtlik-tõsine emotsioon, milles kumab portreteeritava isikupära.

: “Motiiv “Küti” sovhoosist” impressionistlikus akvarellis on heas mõttes pidevalt kunstis korratud Eestimaa suvede atmosfääri, mis teatud vaatajates igavest äratundmist ja soojust tekitab. August Pulst on nendesse lõpututesse seeriatesse lisanud omapäraselt külmade toonidega vaate, mida on pikkinud harvade soojust pakkuvate pintslitõmmetega.

: “Toompea (vaade)” esindab August Pulsti hilist loomeperioodi. Õrna värvikihiga läbikumav akvarell on maalitud peamiselt heleda sinise, kollase ja roosaga, mis annavad edasi varakevade heledat päikesepaistet.

: Ardo Sivadi armastas kasutada sinakas-pruunikat koloriiti ning maalil “Tüdrukud” on see ka üsna õnnestunud valik. Sivadile omases dekoratiivses laadis tumedate kontuuridega maalitud akti muudab põnevaks modellide asetus. Nimelt istuvad naised teineteisest küllaltki kaugel, ühe pilk on suunatud maalist välja paremale, teine on vaataja poole seljaga, kuid maali kahemõõtmelisuse tõttu on nad siiski tihedalt teineteise kõrval. Selline lahendus võiks suunata mõtte inimestevahelistele suhetele, suhtlemisest tingitud probleemidele ja võttes arvesse ajastut, siis kindlasti ka kontrollühiskonna lahutamatule hirmutundele, saladustele, endassesulgumisele. Kuid miks mitte tunda ka lihtsalt rõõmu eksootilisest õhustikust.

: Ka maalis “Mänd” on kunstnik kasutanud oma meeliskoloriiti sinise ja pruuniga. See on vastuolusid täis teos, esiteks, kuna värvivalik on ligilähedane, võiks isegi öelda, et koledusele, mis on n-ö viimasel hetkel keeratud õnnestumise poole. Teiseks, sest dekoratiivses laadis paksude pintslitõmmetega maalitud teos mäsleb ja seisab paigal üheaegselt.

: Joonistuse “Palgid” atmosfäär on rahutu – puud langevad, tuul tundub tugevasti puhuvat ning hall on jäetud halliks. Töömeestest ei puhka keegi, keegi ei suhtle vaatajaga.

: Maali “Paat” kõige suurema pinna moodustav pehmete pilvedega helesinine taevas tekitab unelemise ja unistusliku meeleolu. Heledusele vastanduvad küpsetes punakaspruunides toonides paadid, ent vastandust on siin õigupoolest vaid kübeke, kuna kogu maal sulandub peaaegu ühte, kogu maali pinda katab soojus ja pehmus.

: Õlimaal “Akt” on visandlikus laadis, tervikliku värvilahendusega soojades toonides naisekeha dokumentatsioon. Taust on ruumiline ja sügav, seda komplementeerib niisamuti ja lisaks värvikompositsiooni mõttes ka tumesinisega draperii. Kuigi visandlikult maalitud, mõjub figuur skulpturaalselt ja realistlikult.

: Maastikumaal on üks kunstniku lemmikteemadest. Maalis “Loksa rand. Sügis” on vaatajani toodud eriliselt soojust õhkav rahulik veepind ning aina värvilisemaks muutuv metsatukk. Kunstniku laad on muutunud pisut dekoratiivsemaks, valitsevad roosaka-kollase varjundid.

: “Baskiiria Birski rajoon Kostareva küla” on visandlikus laadis, kunstnik maalib selle piirkonna emotsionaalset õhku ja kuuma värvi. Pintslilöök paneb vägevad mäetipud liikuma, alla orgu metsa vahele ilmub oaasina Kostareva küla. Värvilaiguline maaga täidetud maastikuvaade on üheaegselt rahulik ja erk.

: “Kaarli kirik” on traditsioonilises laadis graafiline leht, kus valitseb äärmine detailitäpsus. Kunstnik on rõhutanud suursugusust. Teema on ajatu, meedium on ajatu, puudub ka igasugune vihje kaasajale.

: “Tütarlaps rannal”, meres kivi peal istuv akt tekitab ümbrusega meeldiva kooskõla. Harmoneeruvad kivide rustikaalne pind, valged merikajakad ning tütarlapse lopsakas keha ja eriti täiuslikud juuksed. Peen joonistus rõhutab noore naise tagasihoidlikkust ning looduse kohalolu ürgset olemist.

: Gravüüri “Akt” esiplaanil esitab oma osa üsna provokatiivses poosis lopsaka kehaga naisakt. Sümbolitena mõjuvad taamal sinna peaaegu juhuslikult sattunud purjelaev ja kappava hobuse kontuur. Jääb mulje, nagu lebaks naine kalju äärel, püüdes tähelepanu kõrvale juhtida taustal juhtuvatest asjadest ja millele võivad viidata antud sümbolid. Ka valguslahendus on huvitav ja kergelt salapärane – stseen leiab aset pilkases pimeduses, mille üksikud kohad on kumavalt valgustatud. Ja kui pilk üritabki dešifreerima hakata taamal olevaid sümboleid, siis tahes-tahtmata köidab enam tähelepanu naise suured hüpnotiseerivad silmad ja rubenslik kehalisus.

: “Öine külaline (Nukker külviaeg)”. Pimedusest ilmub abstraktne kompositsioon. See, mis esmapilgul tundus olevat nägu, on hoopis naise alasti keha ja piiluaukudega müür on hoopis kavala ilmega vanamehe maskilaadne nägu. Vormid ilmnevad millegi muuna, kui nad tegelikult on, või vastupidi… Kindel ei või olla milleski. Ka maastikule ei näi vihjavat midagi, kujundeid läbiv värviline ruudustik näitab justkui midagi täiesti teist, midagi linlikku, midagi vanaaegset. Teisalt tundub jällegi pealkirja sõnasõnaline tõlgendus liiga julge, otsida tuleks igaühel oma metafoori, kuna töö näib vaatajat selleks kutsuvat.

: “Külla saabus kannataja”. Pimeduses, tuules ja üksinduses ilmub abstraktse värvimaastiku sees naine. Ta on alasti, avatud, ta on kannatanud, piisavalt üldistatud, ent hingestatud. Teos on huvitava koloriidiga, kuna justkui elutud ja tuhmid toonid on pandud elama, terve akvarell on liikumises, dünaamiline

: Litograafias “Pühapäev” toob paari põhivärvi kasutamine, pinnalisus ja vaid tähtsamate joonte pealekandmine välja esiteks meeleolu, mida võiks nimetada sinise ja kollase jõudeeluks. Vaataja kujutab end lesimas soojal liival, mõteldes eimillestki peale selle, mida silm registreerib. Tahaks samuti lakooniliselt ütelda, et on tuulevaikus ja päikesepaiste, lihtsad riided kuivamas lihtsa lõunamaa palmi all, valitseb täielik eraldatus, täielik unistus. Deltaplaan.

: “Maastik peegeldusega” on mõõdukalt soojades beežikates toonides maastikuvaade. Teravate kontuuride puudumine loob kerge unistuslik-unelusliku meeleolu, mälupildi külastatud looduspaikadest, mis mitmeski mõttes eriline. Sügise külmus hakkab maali tungima, natuke porine maa annab märku ühe ringi lõppemisest, mille viimaseks sammuks saab varsti olema õrn esimene lumevaip.

: “Tormine meri”. Avo Essensoni laadiga sobib hästi rahutu mere kujutamine. Suuremõõduline teos annab hästi edasi mere tormise olemise, vahutava vee pekslemise. Maalis on saavutatud dünaamilisus, rahutust tasakaalustab väike riba vaga ja paigalseisvat taevast.

: Selles akvarellis on palju toimumas, ja kuigi see pilt on seotud Lotte-jutuga, on sellest võimalik vesta paljusid teistsuguseidki lugusid. See on sama fantaasiarikas nagu Andrus Kivirähki raamat, siin on palju toredaid detaile ja meeleolukust. Iga pilt on väljalõige Lotte seiklustest, samas on need piisavalt mitmekesised ja alati midagi uut pakkuvad.

: Regina Lukk-Toompere on mäetipu maalinud lõbusaks, see on vikerkaarevärvides, halli-lilla ja roosa-rohelise siiru-viiruline.

: Akvarell on sinise tonaalsusega, heleda taeva all paistab olevat jahedavõitu öö ja tumedas metsas lõkke ääres magab Lotte koos oma kaaskonnaga. Nad on muinasjutulises paigas, mere ääres, kus vees asuvad eksootilised rookatusega savimajad. Pilt on seega detailirohke ja sügav, samal ajal rahulik.

: “Meenutus”, unelusest esile kerkiv maastikuvaade on maalitud pastelsetes kollastes, sinistes ja lillades toonides. Aeg liigub siin aeglasemalt kui tegelikkus, seda kinnitab udune jõevool. Kummalised sirged triibud kesk maali pinda viitavad, et kõik nähtu pole oluline. Idüllilises loodusvaates on peidus mälupilt, milles võivad asuda vaid kõige isiklikumad seosed ja emotsioonid.

: “Piilumine, kellele see ei meeldiks” on juba pealkirjast lähtudes kerge erootilise alatooniga, kuna viitab keelatule ja salajasele. Maalil näeme veejoas lähenevat naisfiguuri, kes on peaaegu kaetud, ent siiski vaatajale avatud, isegi kutsuva pilguga. Kui välja arvata kärtsud oranžid, isegi et agressiivselt paigutatud joonekesed, valitseb lõuendit neitsilik pastellsinine, mis tahaks justkui heastada või muuta platoonilisemaks seda piilumise keelatust ja ebapuhtust.

: Tume “Akt draperiiga” mõjub müstiliselt, esiteks tonaalsuse tõttu. Ümberringi on pimedus, vaid alasti naine, kes hoiab justkui peatatud tegevusena tugevalt draperiid. Selles naises on väljendusrikkust ja mingit esmapilgul tabamatut naiselikku teadmist.

: Külma tõetruudusega joonistatud koerapesakonda ei saagi kauaks silmitsema jääda, kuna see võib tunduda nii lähedane ja liiga armas, et mitte päriselt olemas olla.

: Tiheda visuaaliga salapärane ja tume “Nokturn” lausa õhkab sümboleid. Siin on esiplaanil akt, kelle sillmi varjab draperii – lisaks ei ole näha tema käsi, mistõttu mõjub kujutatu elutu elutruu torsona -, tugeva stilisatsiooniga stilisatsiooniga (kui nii võib öelda) küünlaleek, alati üksildane arlekiin ning mustvalge ruudustikuga terrass või rõdu. Rõdu lõpetab balustraad, veel eemal on purskkaev, mis viimaseks turvapaigaks enne sünget metsa. Teoses on kummastav perspektiiv, see suundub küllaltki järsult pildi sügavusse, nii et kaugemal paiknevad tegelased on justkui vaid illustratsiooniks aktile.

: Eriti peenelt väljendub siin südasuvine lopsakus ning tähelepanu äratavad naise täiuslikult modelleeritud juuksed. Kunstilisest ja kompositsioonilisest vaatepunktist on pilt huvitav – seljaga vaataja poole peategelased äratavad alati küsimusi ja intrigeerivad vaatajat, jätavad ta n-ö segadusse. Modell asub pildi alumises osas, ta on peaaegu juhuslikult sattunud kaadrisse koos maastikuga. Seega tuleks esitada ka õigustatud kahtlus, kas kunstnik pole naise kujutamise juures teda vaid maastikukaunistuseks pidanud.

: Tumedad pildid suletud silmadega modelliga on salapärased. Varjud toovad täpselt välja keha kumerused ja jooned. Kompositsiooniliselt on teos samuti huvitav, naise keha on piirjooneks materiaalsuse ja tühjuse vahel.

: Pille Tammela trollipildid kujutavad igaüks erinevat igapäevast või mitte nii igapäevast tegevust, igas maalis on üks valitsev värvitoon, mis on asetatud justkui loor või läbipaistva kihina. Siin päikeseloojangukumas mängivad trollid mingit sorti ronimismängu.

: Müstiliselt kumavas metsas istuvad koos seitse imearmast trolli. Nad on välimuselt täpselt ühtemoodi, kuid igaüks väljendab erinevat emotsiooni. Huvitav, millest nad räägivad – siin saab vaataja oma jutustamisoskuse võtta ja vesta nii palju erinevaid lugusid, kui süda lustib.

VIIMATI LISATUD KUNSTNIK

Felix Randel

Vaata tema töid

Pallaslane, õlimaalide kunstnik

Felix Randel (1901-1977; pseudonüüm Redo) õppis alates 1916 kaks aastat Venemaal Penza kunstikoolis ning seejärel Pallase kunstikoolis.

Oma loometee alguses viljeles Randel ekspressionismimõjulist vabagraafikat, 1920. aastate esimesel poolel maalis ta intensiivsete värvidega kubistlikus laadis mannekeenlikke figuure.

Kümnendi teisel poolel hakkas kunstnik lähenema realismile. Karikatuurides, mis on valdavalt ühiskonnakriitilised, rõhutas ta olustikulist külge naturalistliku joonistusega.

VIRTUAALGALERII

Eesti maalikunsti müügiga tegelev e-pood.

Maal kui investeering. Väärtuslik Eesti kunst.

Dekoratiivmaalid. Maalid kingituseks.

Naudi Eesti kunsti

Tutvu töödega lähemalt

Huvi korral võta ühendust

VIIMATI LISATUD KUNSTNIK

Felix Randel

Felix Randel (1901-1977; pseudonüüm Redo) õppis alates 1916 kaks aastat Venemaal Penza kunstikoolis ning seejärel Pallase kunstikoolis.

Oma loometee alguses viljeles Randel ekspressionismimõjulist vabagraafikat, 1920. aastate esimesel poolel maalis ta intensiivsete värvidega kubistlikus laadis mannekeenlikke figuure.

Kümnendi teisel poolel hakkas kunstnik lähenema realismile. Karikatuurides, mis on valdavalt ühiskonnakriitilised, rõhutas ta olustikulist külge naturalistliku joonistusega.

Logi sisse