ERNST KOLLOM Akt

Kunstniku kohta

Ernst Kollom (1908-1974) õppis aastatel 1927-1931 Pallase kunstikoolis Nikolai Triigi ateljees maali ning aastatel 1943-1945 Moskva Kunstiinstituudis Pavel Pavlinovi juhendusel graafikat. Töötas aastatel 1933-40 Tartus vabakutselise kunstnikuna, hiljem põgusalt kirjastuse Teaduslik Kirjandus kunstilise ja tehnilise toimetajana. 1941. aastal evakueerus Kollom NSVL-i tagalasse, oli 1942-43 Jaroslavlis Eesti NSV EKN-i stipendaat. Pärast sõda töötas ta Tallinnas kirjastuse Ilukirjandus ja Kunst ning hiljem ajakirja Nõukogude Naine toimetuses, mõned aastad Ajaloo Instituudis ning ajakirja Nõukogude Põllumajandus toimetuses, alates 1956. aastast tegutses taas vabakutselisena.

Ernst Kollomit peetakse eesti üheks viljakamaks raamatugraafikuks, kes viljeles tonaalset ja värvilist puugravüüri. Hiljem tõusis tema loomingus esiplaanile vabagraafika, eeskätt linnavaade, Teise maailmasõja ajal lõikas linooli ja puusse teiste kunstnike joonistusi.

Kollomi loometee on käänuline. Juba õpingute lõpuajal hakkas ta tegelema raamatugraafikaga, luues kaanekujundused Jaan Kärneri romaanile “Moodne orjus” (1930) ja Betti Alveri poeemile “Lugu valgest varesest” (1931). 1932, pärast sõjaväeteenistusest vabanemist, pühendas Kollom end aastateks raamatukunstile. Selle perioodi paremate tööde hulka ning ühtlasi eesti raamatukunsti varamusse kuuluvad mitmete raamatusarjade (“Nobeli preemia laureaadid”, “Põhjamaade romaane”, “Sõjaromaane ja memuaare”) maitsekad kujundused, osale raamatutele neist sarjadest tegi ta ka siseillustratsioone, märgatav on tervikliku üldmulje taotlus.

Alates 1935. aastast hakkas kunstnikku üha enam paeluma töö puugravüüritehnikas, milles ta tegi illustratsioone R. Rolland’i, O. Duuni, E. Hiire, A. Jakobsoni, P. Vallaku, J. Sütiste jt kirjanike teostele. Kollomi sõjaeelse loomingu tipptööks illustratsiooni alal on Karl Eduard Söödi luulekogu “Kuusirbi õsu” rikkalik kaunistamine värviliste puugravüüridega (1937). Vabagraafikaga tegeles kunstnik sel ajal vähe, luues vaid paar-kolm puugravüüri, millest silmapaistvaim oli Kivisilda kujutav “Tartu motiiv” (1938). Siiski jõudsid need vähesed tööd kunstnikule tunnustust tuua, olles eksponeeritud ka väljaspool Eestit: Roomas, Budapestis ja Varssavis.

Pärast Teist maailmasõda töötas Kollom peamiselt vabagraafika alal, jätkus töö ka raamatugraafikaga, kuigi linnavaated kujunes Kollomi meelisžanriks. Mitmel puhul pöördus ta veel sõjateema poole, luues 1960. aastal koostöös Evald Okasega puugravüürisarja “Suur Isamaasõda” ning pühendades 1960. aastail rea töid sõjapäevil hukkunud kunstnikele Arkadio Laigole, Nikolai Kummitsale ja Andrus Johanile. Märkimisväärselt viljakas on Kollom olnud kirjanike portreede loomisel: mitmekümne aasta jooksul loodu hulgas on rida märkimisväärse tasemega töid, nagu Karl Eduard Söödi (1937), Anton Hansen Tammsaare (1938), Ernst Särgava (1949), V. Hugo (1952), Juhan Sütiste (1954) portreed. Oma osa on kunstnik andnud ka eesti eksliibrisekunsti arendamisse, olles loonud alates 1937. aastast kümneid raamatuviitu, neist osa värvilises puugravüüris.