KARIN LUTS Tüdruk 1938
juuni 8, 2018
EDUARD FRANZ KARL VON GEBHARDT Reformaator 1900-ndate algus
juuni 8, 2018
Show all

ADO VABBE Joonistus 1950-ndad

Helista 5150553

Käesolevaid joonistusi (3 tk) on ehk kõige meeldivam vaadeldagi peatatud filmikaadritena. Need ei ole ülemäära sketšid, kui ehk välja arvata joonistus, millel kujutatakse redelil ronivate naiste seeliku alla piiluvaid uudishimulikke mehi.

Kõigi kohta võib juurde kirjutada (mõttes) erinevaid lugusid, stsenaariume. Kui neid koos vaadata, tekib isegi ühtne filmiriba – on naised eraldi ja on mehed eraldi ning ühe pildi peal saavad nad kokku ja sünnibki kibenaljakas (kelle jaoks milline) hetk. Kindlasti on see viimane kriitika labasusele ja siia annab pookida külge mistahes alltekste.

Žanr: olustikud

Materjal: harilik pliiats, paber

Kunstnik: Ado Vabbe

Mõõdud: 18,5 x 12,5 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Ado Vabbe (1892-1961) oli aastatel 1912-1926 eesti kunsti radikaalseim uuendaja, tema loomingu märksõnaks võiks olla tõlgendusvõimaluste paljusus. Ene Lamp on kirjutanud, et “Ado Vabbe oli lummav isiksus, oma kunstikeskkonnas ajast ees olija, kelle abstraktsete töödeta tuhmuks eesti kunstis ekspressionismi avaldumine”. Vabbe ei muutnud oma ekspressionistlikku stiili rangepiiriliseks. Noore ja kitsa kultuuriringi iseloomuliku modernismi esindajana laskis ta oma loomingus koos eksisteerida erinevatel trendidel, mis tihti teeb tööde ühese määratlemise võimatuks. Introvertse isiksusena säilitas ta oma tundemälus elamusi ja muljeid, et pöörduda nende juurde korduvalt. Abstraktne ekspressionism püsis üle kümne aasta Vabbe loomingus olulisena, improvisatsiooniline, intuitiivne alge segunes ka kubofuturistlikesse töödesse.

Aastatel 1911-1913 puutus ta Münchenis Anton Ažbe kunstikoolis kokku uute kunstivooludega, mille innukaks järgijaks ta sai: Saksamaa-perioodi eelsetes töödes valitseb veel juugendlik rafineeritud stilisatsioon, hiljem aga, saades näha rühmituse Blauer Reiteri abstraktset ekspressionismi ning suheldes Vassily Kandinskiga, kujundas Vabbe improviseeriva esemetu käsitluslaadi (nt “Kompositsioon”, 1913-14, pastell, tušš; sari “Parafraasid”, 1914, värviline pliiats). Pärast Itaalias reisimist ja seal futuristide ja vene kubofuturistide loominguga tutvumist süvenesid analüütiline kallak ning geomeetriliste pindade rütmika ja figuuride dünaamika, kuid kunstnikule jäi võõraks futuristide robustsus ja masinaesteetika. Maskeraadlike, teatraalsete stseenidega ja tantsivate figuuridega teoste meeleolu ja väljendusviis vahelduvad lüürilisest irooniliseni. Maskeraad on käsitletav maailma võrdkujuna. Leidub ka romantikasse kalduvaid sümbolistlikke lahendusi (joonistused kappava hobuse ja ratsaniku motiiviga). Palju tušijoonistusi on Vabbe loonud rühmitusse “Siuru” kuulunud kirjanike teoste kujunduseks, nendega tõi ta abstraktseid vorme ka eesti raamatugraafikasse. Tollases teatrikujunduses paistsid ekspressiivsusega silma Oscar Wilde’i “Salome” kostüümid ja dekoratsioonid (1919, Draamateater). 1924 tehtud Pariisi reisi muljetel valmis Vabbel geomeetrilise pinnajaotusega akvarelle (futurismimõjutustega “Seine’i jõgi”, 1924; “Tänavastseen”, 1924) ja virtuooslikke tušijoonistusi tänavaelust. 1920-ndate aastate teisel poolel arenes kunstniku  kujutusviis looduslähedasemaks. 1930. aastate valdavalt impressionistlikes, pastoosse  pintslikirjaga maalides ilmneb Vabbe koloristianne ja peen valgusekäsitlus. 1940-50-ndatel lõi Vabbe olustiku- ja maastikumaale ning natüürmorte. 1950. aastate alguses pöördus ta tagasi abstraktse laadi poole, kuid ei ületanud varasemat taset. Eesti kunstile iseloomulikult põimub Vabbe kunstis modernistlik liin realismilähedasega. Erudeeritud õppejõuna oli Vabbe Pallase maalikoolkonna, eriti selle koloristliku suuna kujundajaid ning sügavtrükigraafika, eriti unikaaltrüki edendajaid. Tallinna graafika eksperimentaalateljee juhatajana elustas ta 1950-ndatel sügavtrükitehnikate viljelemise.

1924. aastal viibis Vabbe Pariisis. Sel ajal loodud joonistusi käsitletakse linnamiljöö teemaliste improvisatsioonidena. Reet Varblane on neid võrrelnud seisatud filmikaadritega. Töid võib seostada ka teisiti, näha naist kriitiliselt. Olend, keda kunstnik kujutab sketšilaadsetes stseenides tegutsemas, on võlutu, enamasti peaaegu ebameeldiva välimusega, kohmakas last käe otsas tirija, paks ja vana või kõhna ja tigeda näoga. Neurootiline mees jõuab tihti naise alaväärtustamiseni. – Selliseid teadmisi aluseks võttes võib vaadata ka siin kunstikogus olevaid joonistusi. – Samasse aastasse dateeritud aktijoonistustel on Vabbe varasem uje ja tundlik erootilisus muutunud osutamiseks rõhutatud kutsuvusele. Alastioleku esitamises on teatud vuajeristlik varjund. Niisugusest muudatusest saab jääv ja aastatega Vabbe loomingus süvenev suhtumine.

Kui Nõukogude okupatsiooni algus suhtus Ado Vabbesse leebelt, nimelt 1947. aastast sai ta professoriks Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis, nagu vana Pallase baasil tekkinud kooli siis nimetati, täites ühtlasi ka graafikafakulteedi dekaani ja kateedrijuhataja kohustusi. Mida aeg edasi, seda rabedamaks muutus ka Vabbe tegevus õpetajana. Palju sellest, mis ta rääkis, jäi katkendlikkuse tõttu õpilastele isegi arusamatuks. Ühtlasi leiti siiski, et tal on, mida õpetada. Hingepõhjani maalijaks jäämine tasus end Vabbele üsna valusalt kätte. Aastatel 1946-1948 avaldas NLKP KK rea otsuseid kirjanduse ja kunsti küsimustes, mille hukkamõistvateks lööksõnadeks olid apoliitilisus ja ideelagedus. 1946 toimus ENSV Kunstnike Liidu koosolek, mille 15. oktoobri resolutsioonis märgiti meie kunsti peamiste puudustena kaasaegse temaatika vähesust, ajaloolis-revolutsioonilise võitluse ebapiisavat kajastamist, paljude teoste apoliitilist suunitlust, sihitut etüüdilikkust ja individualistlikku suhtumist kunstiloomingusse. Eriti kippus pinnuks silma jääma Kunstnike Liidu Tartu osakonna tegevus, algas Pallase koolkonna hukkamõistmine laial rindel. 1950-ndateks oli olukord Vabbele juba üsna masendav. Põhjalik puhastustöö kunstnike hulgas algas pärast EK(b)B KK VIII pleenumit, mis toimus märtsi lõpus 1950. Selle järel leidis ENSV Kunstnike Liidu VI pleenum, kus kritiseeriti teravalt paljusid kunstnikke. Novembris 1950 likvideeriti Tartu Riikliku Kunstiinstituudi osakond. Juba aprillis 1950 olid Vabbe, Aleksander Vardi ja Anton Starkopf senisest õppejõudude koosseisust sobimatutena välja heidetud. Ka Kunstnike Liit ei tahtnud neid oma liikmetena näha. Oodati, et Vabbe ja ta kaaslased avalikult oma patte kahetseksid. Paljastav ja hukkamõistev kriitika iseenda arvel sai üha enam tavaks, levides ikka laiemalt. Kuid Vabbe ja Vardi ei ilmunud sellel eesmärgil väljakuulutatud koosolekule. Eemalehoidmine pahandas võimumehi veelgi. Tulemuseks oli see, et 1951. aastal on väljaheidetute hulgas ka Ado Vabbe. Niisiis oli Vabbe 1950. aastate alguses Nõukogude Eesti kunstielust täielikult välja lülitatud. Kogu viletsusele vaatamata tuli Ado Vabbe mõne teisega võrreldes nendest rasketest aastatest ometi suhteliselt õnnelikult välja. Ta oli paljudele õpilastele ja kaaskunstnkele omapärasel viisil sümpaatne ja teda armastati. Pealegi olid mõned ta endised õpilased poliitilises mõttes küllaltki mõjukatel positsioonidel. Muidugi ei saanud teda avalikult kaitsta, kuid temasse suhtuti pisut leebemalt. 1953. aastal anti talle küll Tallinnas ENSV Kunstifondi graafika eksperimentaalateljee juhataja koht, ent kunstielust on ta tagasitõmbunud ega esine näitustel.

Ühtekokku moodustab enamik Vabbe 1950-ndate teise poole töödest vahetu jätku kunstniku eelnevale loomingule, muutumata sealjuures siiski tüütult korduvaks. Ka samalaadseid asju samalaadses maneeris kujutades säilitab kunstnik igas töös tähelepanuväärse värskuse ja kindla kunstilise pingestatuse. Oskus pildipinda elama panna jääb Vabbe loomingule ürgomaseks.

 

 

 

 

Ülevaated (0)

Ülevaated

Tooteülevaateid veel ei ole.

Ole esimene, kes hindab toodet “ADO VABBE Joonistus 1950-ndad”

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

* Copy This Password *

* Type Or Paste Password Here *