VIKTOR TURP Talvine maastik 1976
märts 21, 2018
JANA WIEBE Arlekiinid 1986
märts 22, 2018
Show all

AINO BACH Ema ja laps 1937

Helista 5150553

1930. aastate teisel poolel üheks eesti tunnustatuimaks graafikuks kujunenud Aino Bachi selle perioodi loomingut tuleks vaadelda võrdluses tema hilisemate, sotsialismiaegsete töödega ja võtta arvesse tema poliitilist tausta – vasakpoolsust. Tuleb pöörata tähelepanu Bachi kunstnikuidentiteedi kujunemisele nii kunstiringkonnas laiemalt kui isiklikus suhtes abikaasa Kaarel Liimandiga ning võtta arvesse esimeses Eesti Vabariigis domineerinud soolise ideoloogia ja kunstiliste diskursuste vormitud konteksti. Alles siis saab esitada küsimuse, kas Bachi graafilised lehed kinnistavad tollast “naiselikku” kunstikeelt ja seda vormivat patriarhaalset sooideoloogiat või annab nende tööde esmapilgul tõesti vaid “naiselikuna” tunduv kunstikeel meile kätte mõne teise niidiotsa. Süžeemotiivid on tahtlikult lihtsad ja piirduvad ühe-kahe kujuga. Kunstnikku ei huvita väline tegevus, tegelased on süvenenud kestvasse, lõputusse sisevaatlusse. Selline on ka “Ema ja laps”.

 

Žanr: portreed

Materjal: akvatinta

Kunstnik: Aino Bach

Mõõdud:  40 x 31,5 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Aino Bach (1901-1940) asus 1923. aastal Tartus Pallase kunstikooli, kus õppis (vaheaegadega) maalimist, 1930. aastast Ado Vabbe juhendusel graafikat. Pallase lõpetaski 1935. aastal graafikaerialal. Ka tema töötas alates 1942. aastast Jaroslavli kunstnike kollektiivis, alates 1946. aastast tegutses Tallinnas vabakutselisena, aitas korraldada ajakirja Looming kunstiosakonna tööd ning kirjutas ka ise kunstielu päevasündmusi käsitlevaid artikleid ja näitusearvustusi.

1930-ndate eesti graafika puhul on aeg-ajalt räägitud kujunevast “naiskunsti koolkonnast”, mille alla paigutatakse graafikud Aino Bach, Agaate Veeber ja Salome Trei ning maalikunstnik Karin Lutsu varased graafilised tööd. See määratlus põhineb nii tehnilis-stilistilistel kui temaatilistel määrajatel: uue kujundusliku stiili esteetilise väljendusrikkuse aluseks sai sügavtrükitehnika  ja teatav temaatiline ühtsus. Nimetatud kunstnike töid on iseloomustatud ka järgnevate märksõnade abil: emotsionaalsus, intiimse ümbruse valdavalt realistlik kujutamine, figuraalsus (kehakeel).

Üks võimalus, kuidas Bachi “naiselikele” süžeedele teistmoodi läheneda, on lugeda neid endassesulgunud naisekujusid negatiivses võtmes. Kui nõustuda Boris Bernšteini väitega, et sõjaeelses loomingus lõi kunstnik päriselu vaid näiliselt meenutava kunstilise maailma, kus “inimesed on kõnelemise unustanud”, siis võib Bachi graafilistele töödele iseloomulik tardumus viia vaataja uue tõlgendusliinini. Viimane kõlaks lühidalt järgmiselt: kuigi nendel lehtedel kujutatud naised sarnanevad traditsiooniliste naiselikkuse representatsioonidega, mis samastavad “naiselikkust” subjektiivsuse ja privaatsusega, ei pruugi nad sellist nägemust kinni(s)tada. Kui mõelda Bachi ühiskondlikult aktiivsele hoiakule ja hilisemale tegevusele kunstielu vallas, siis võib tema naistegelaste vaikimine omandada teistsuguse tähenduse. Tema naistegelaste vaikiolek ja sissepoole pööratud pilk hakkaks sel juhul viitama naiskunstniku kõnevõimetusele. Bachi loomingu vaatlemine “naiselikkuse” teema raamides tekitab teisigi probleeme: näiteks jätab see fookusest välja 1930-ndate eesti kunstis olulise eksootikateema, mille erakordselt heaks näiteks on Bachi illustratsioonid Tartu Ülikooli bibliofiilsele väljaandele “Mustlaste muinasjutud” (1938) ja teised mustlasnoorukite, -naiste ja -laste kujutised. “Naiseliku” kunsti diskursuse raames võivad tähelepanuta jääda ka Bachi poliitilisest vasakpoolsusest inspireeritud teemavalikud nagu tööliste portreed või huvi lihtinimesi kujutava olustikužanri vastu, mis iseloomustas vaadeldaval perioodil mitmete vasakvaadetega kunstnike töid.