EDUARD FRANZ KARL VON GEBHARDT Reformaator 1900-ndate algus

Kunstniku kohta

Eduard Franz Karl von Gebhardt (1838-1925), baltisaksa maalikunstnik, oli üks kolmest Eestist pärit kunstnikust, kes said Düsseldorfi Kunstiakadeemia professoriteks (töötas õppejõuna 1873-1912). Ta oli Järva-Jaani pastori poeg, kes õppis Peterburi Kunstiakadeemias, seejärel Karlsruhe kunstikoolis Saksamaal, reisis õpieesmärgil Prantsusmaal, Belgias, Madalmaades, Põhja-Itaalias ning külastas Eestit. Temast sai Berliini, Müncheni, Dresdeni ja Viini Kunstiakadeemia liige, Eestimaa Kirjanduse Ühingu (1899), Belgia Kuningliku Teaduste, Kirjanduse ja Kunsti Akadeemia (1905) ning Antverpeni Kunstiakadeemia auliige (1910), Düsseldordi ja Strasbourgi Ülikooli teoloogiaaudoktor (1906). Düsseldorfi Kunstiakadeemia professori ametit pidades olid tema õpilasteks muuhulgas Tõnis Grenzstein, Oskar Hoffmann, Paul Raud ja Rudolf Julius von zur Mühlen.

Eduard Gebhardt reformis protestantlikku kirikumaali. Erinevalt Friedrich Wilhelm von Schadow’ arendatud hilisnatsareenlikust katoliiklikust käsitlusest võttis ta eeskujuks 17. sajandi hollandi maalikunsti ning rõhutas nii süžees, värvis kui ka kompositsoonis mõistuspärasust ja loogilist süsteemi, seostades sellega maastiku ja figuuri naturalistliku kujutamise. Peamiselt Uue Testamendi ainelistel maalidel jäädvustas Gebhardt oma kaasaegseid (nt oma ema Maarjana), enamasti Saksamaa maastikel ning reformatsiooniajastu olustikus ja rõivais. Ta viljeles ka ilmalikku figuraalkompositsiooni, maastikumaali ja portreed, muuseas maalis portreesid eesti talupoegadest.

Gebhardti töömeetodit iseloomustas inimest näoilmete kui tunnete peegelduste peegelduste üksikasjalik tundmaõppimine. Kunstnik töötas palju modellidega, maalis ka eesti talupoegi, et võimalikult täpselt tabada inimeste hingeliigutusi väljendavat miimikat. Võib öelda, et ta jutlustas oma tingliku, tuima hallikaspruuni koloriidiga piltidel rahvalähedast luterlust.

Eestis on säilinud Tallinna Toomkiriku altarimaal “Kristus ristil” (paigaldati 1866), portreed “Palvetaja” (1912), “Mehe portree” ja “Eesti talupoeg” (1912, kõik õlimaalid, EKM) ning kompositsioon “Mäejutlus” (1904, samuti EKM). Tema on loonud Loccumi (Hannoveri lähedal) luteri vaimuliku seminari saali (1885-1892) ja Düsseldorfi Põhjakalmistu kabeli seinamaalid (1910-1912). Gebhardti teoseid on Düsseldorfi Kunstimuuseumis, Hamburgis, Essenis, Berliini Rahvusgaleriis, Kölnis Wallraf-Richartz Museumis, Riia muuseumides ja mujalgi.

Tema tuimavõitu monotoonne koloriit, mis sai tuntuks kui “düsseldorfi pruun soust”, jättis tugevaid jälgi enamikule ta õpilasist, nende hulgas eespool mainitet Hoffmannile ja von zur Mühlenile ning Grenzsteini ja Raua värvikäsitluses.