EINAR VENE Akt roosal 1987

Kunstniku kohta

Einar Vene (s 1952) õppis aastatel 1978-1984 ERKI-s monumentaalmaali. Ta on töötanud Tallinna Kunstikooli ja ühtlasi Tallinna Kunstiülikooli õppejõuna. Enne kunstiaegu oli Vene sooviks palju reisida, ent merekooli teda vastu ei võetud, misjärel asus ta Polütehnikumisse arvutustehnikat õppima. Vene sõjaväes sapööripataljonis teenides oli Vene ameti poolest tegelikult juba kunstnikt – et vene armee plakativajadus oli enesestmõistetavalt suur, siis tööd oli küllaga. Pärast sõjaväge teenis Vene ka arvutiremondiga, enne kui instituuti õppima asus.

Vene on käsitlenud naiivlüüriliselt ja filosoofiliselt antiigi- ja Piibli-teemasid. Kasutanud 14.-15. saj maalikunsti motiive, tolleaegset kujutluslaadi ja maalimistehnikat – rõhutatud detailsus, värvierksus, pisut kipakas figuuride kujutamise laad kui ka otseselt üle võetud kujundid ja sümbolid. Maalija on jäänud ustavaks quattrocento kunstnike avalale ja vahenditule maailmanägemisele. Piltidel kohtuvad kaunilt maalitud konkreetsed loodusvaated tihtipeale leekides lõõmavate hoonetega, maastikele on maalitud tegelased, kes ajavad mingeid unenäolisi asju. Sajandite perspektiiviõpetusest ei ole Einar Vene kunagi suurt pidanud, sest maal ei ole aken realistlikku maailma, vaid kunstniku maailmavaate filosoofiline projektsioon lõuendi pinnal. Einar Vene loomingule on omased assotsiatiivsed kujundid ja sümbolid. Juta Kivimäe on täheldanud, et tema sümbolistlik lugude maailm piirdus aastaid uue testamendi mütoloogiast tuletatud või sellega piirneva mõistukõnega, hiljem ühendab ta maalidel toimuv mitmete Euroopa ja Aasia kultuurikihtide mütoloogilisi fragmente (Vene on tegelenud palju Idamaade filosoofia ja mõttekultuuriga). Vene maalide sõnum on küll enamasti ajatu ja inimlikult mõistetav. Sarnaselt vanade maalijatega on ka Einar Vene kujutanud oma sündmuste kulissidena omaenese kodulinna ja soovi korral äratuntavaid Eesti tuntud maastikupilte (mitmetel oma maalidel on autor aastaid kujutanud Pirita kloostri ajaloolist fassaadi ja Pirita jõge, kunstniku lapsepõlvega seotud paiku). Kujunditesse süvenedes võib Einar Vene maalidelt leida naljakaid seiku, mille tegelik tähendus on teada ilmselt vaid maalijale enesele. Raoul Kurvitz on kirjutanud, et kuigi Vene esitab järjekindlalt universaalse maailma harmooniamudelit, seab ta selle ühtlasi kahtluse alla, millele viitab üliidülliline meeleolu, mis tema töödes rõhutatult valitseb, lausa kutsub  end ära pilama. Tõlgendus- ja tunnetusvõimalused asuvad niisiis laial skaalal igale vaatajale oma maitse ja emotsiooni kohaselt. See võib nii olla, kuna kunstniku enda sõnade kohaselt tahab ta oma maalides väljendada hoopis iseenda hetkeseisundit.

l