KARL BURMAN sen Maja 1961

Kunstniku kohta

Arhitekt ja akvarellist Karl Burman seenior (Buhrmann, Burmann, Karl Friedrich, 1882-1965) alustas kunstiõpinguid Moskvas 1900. aastal Stroganovi tehnilise joonistamise koolis, jätkas 1901-1902 Peterburis Stieglitzi Kunsttööstuskoolis ning peale seda Peterburi KunstiakadeemiaLkõrgemas Kunstikoolis. Karl Burman on üks Eesti Arhitektide Liidu asutajaist (8.oktoober 1921). Akvarelli viljeles Burman juba alates kooliajast ning see oli tema kõrvaltegevuseks kogu arhitektikarjääri jooksul ja hiljemgi.

Karl Burman tegutses alates aastast 1910 Talinnas projekteerijana, sh kuni 1914. aastani Artur Pernaga oma arhitektuuribüroos, I maailmasõja ajal Peeter suure merekindluse ehitusel ning veel mitmes kohas. 1922. aastal tegutses ta ka Tallinna Tehnikumi õppejõuna. Burman osales innukalt ka kunstielu korraldamises.

Burman oli oma viljakamal loomeajal (1910-1914) tugevasti mõjutatud rahvusromantismist, mille näiteks on “Kalevi” puidust seltsimaja Pirital (1911-12, hävinud), elamu Viljandis Posti tn 24/Koidu 10 ja Puka alevis (mõlemad 1914). Ta hakkas ühena esimestest projekteerima Tallinna suuri üürimaju, milles lähtus Põhjamaade arhitektuurist (hilisjuugendliku vormikäsitlusega elamud Tatari 21b, 1912 ja Raua 39, 1913; kino ja kauplusega üürimaja Viru 4/Sauna 1/Väike-Karja 1, 1914, koos Pernaga). Rahvusromantiline kallak on iseloomulik ka 1920. aasta Helsingi messi Eesti paviljonile ja Järve raudtee jaamahoonele (1926, Tallinn). Teedeministeeriumis projekteeritust on valminud ka raudteelaste elamuid, sh Tallinnas Tehnika 16 (1924). 1920. aastatel projekteeris ta mitu traditsionalistlikku ehitist: Tallinnas Vene turu (nüüd Viru väljak) kauplusterea (1923, hävinud) ja üldlaulupeo tribüünid (1923 ja 1928, lammutatud).

Kunstniku varastes akvarellides on märgata impressionismi mõjusid, 1920-ndatel dekoratiivsemad ning 1930-ndatel muutus käsitluslaad tasakaalukaks ja koloriit vaoshoituks. Teise maailmasõja järgses rikkalikus loomingus valdavad linnavaated, kuid ka arhailine taluarhitektuur ja -olustik olid tema lemmikteemad. Innukamalt asus ta akvarelle looma taas pensionipõlves. Burmani elavamad ja meeleolukamad tööd pärinevad reisidelt. Kunstiloolane Villem Raam kirjutas: “Kas ei olegi Karl Burmani loominguline paremik üks ainus ja suur matkapäevik täis kõige erilaadsemaid meeleolusid, motiividerikkust, musikaalselt helisevat värvidemängu…” Kunstnikku köitsid just stafaažiga vaated, kus meeleolukas stseen figuuridega muudab vaate ilmekamaks. Oma lemmiktehnikas keskendus ta sageli linnavaadetele, mille kaudu sai anda romantilisema ning maalilisema tõlgenduse arhitektuursetele objektidele.