JÜRI PALM Lõunatund 1964
märts 22, 2018
PARUN GERHARD PAUL VON ROSEN Rannamännid 1918
märts 22, 2018
Show all

LEOPOLD ENNOSAAR Laev 1980

Helista 5150553

Õhtusest udust hakkab lähenema keskaegse linna siluett. “Laev” saabub sadamasse. Äärmise peenuse ja detailitäpsusega lõigatud mustrid ja jooned on need omadused, mis Leopold Ennosaare teostes kõige iseenesestmõistetavamal kohal. Teos on seega justkui terav ning sümbol- ja lihtsalt kujundid paeluvad pilku kaunis sügavalt.

Žanr: kompositsioon

Materjal: puugravüür

Kunstnik: Leopold Ennosaar

Mõõdud:  25 x 19 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Leopold Ennosaar (1920-1999) õppis alates 1933 Riigi Kunsttööstuskoolis lito- ja tsinkograafia erialal (peamiselt Günther Reindorffi juhendusel) ning lõpetas kooli 1939. Aastast 1940 õppis töö kõrvalt Konrad Mäe nimelises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis graafikat, ta lõpetas Tartu Riikliku Kunstiinstituudi 1948 ksülograafia erialal (Ado Vabbe õpilasena). Ta oli Tartu (1947-51) ja Tallinna (1951-54) Kunstiinstituudis graafika õppejõud. Hiljem töötas vabakutselisena. Tema meelisžanriks oli maastiku- ja linnavaade, eelkõige puugravüüris, mille peenekoelisemaid viljelejaid Ennosaar oli, aga ka akvatintas ja teistes tehnikates. Peale vabagraafika on kunstnik loonud ka eksliibriseid. Kuigi tema pärand ei ole ulatuslik, paelub see oma kvaliteediga ja lõikepeenusega puugravüüris. Näitustel hakkas Ennosaar esinema 1948. aastast. Tema graafilistest linnavaadetest sai otse krestomaatiliseks väike puugravüür “Toompea” (1954).

Ennosaar näitas end varakult isikupärase peenetundelise ksülograafina ning eelkõige puugravüür, aga ka akvatinta tõid ta eesti graafikute esiritta aastatel 1954-1960. “Sulaaja” suhtelise vabaduse tingimustes oli võimalik väljendada rõõmu turvalisest elust, lihtsatest asjadest ja lähiümbruse idüllilisusest, mida oli hea edasi anda natüürmordis, maastikus, linnavaates. Mai Levin näeb seda vaimsust hoovavat näiteks lehtedest “Tallinn” (1955, akvatinta) ja “Vana-Tallinn” (1956, puugravüür), mis kujutavad talvist Tornide väljakut Olevistega, nendes sarnase motiivi ja meeleoluga lehtedepaaris on kunstnik andnud omamoodi näitliku õppetunni erinevate tehnikate võimalustest ja spetsiifikast.

Mai Levin kirjutab oma artiklis “Ühe graafiku mälestuseks”, et paraku ei toonud kuldsed 1960-ndad kaasa kriisi mitte ainult Ennosaare loomingus. Suund ekspressiivsusele ja rõhutatud kaasaegsusele, millega astusid hoogsalt esile noored kunstnikud, ei sobinud paljudele tugeva realistliku koolituse ja lüürilise ainelaadiga vanema ja keskmise põlvkonna meistritele, kelle püüded ajavaimuga kaasa minna jäid sageli poolikuks või verevaeseks. Ühelt poolt oli Ennosaar Vabbe jüngrina kunstiuuenduse pooldaja, teisalt peletas teda eemale karmi stiiliga kaasnev trafaretne robustsus ning orientatsioon tellimusele. Tema aeg näis saabuvad 1960. aastate lõpul, mil hetkeks muutus aktuaalseks abstraktne sümbolkujund. Ennosaare esimene sedalaadi töö oli puugravüür “Mets” (1969). Abstraktsioon on selles säilitanud sideme loodusega, mis kunstniku  kui suure loodusesõbra puhul oli loomulik. Ent peagi vallutasid kunstiareeni uued nähtused (geomeetriline abstraktsioon, sür- ja hüperrealismid) ning Ennosaar leidis enda taas kõrvalteelt. Kuid see oli igatahes oma tee, millel sündis veel mitmeid puugravüüre, millest väärivad esiletõstmist siinses kunstikogus olev “Laev” (1980) ja “Laane sõnajalg” (1983).