LINDA KITS-MÄGI Aguli pilt 1966
märts 20, 2018
LYDIA MEI Pääsküla sild 1961
märts 21, 2018
Show all

LOUIS PAVEL talunaine ämbriga 1940-ndad

Helista 5150553

Eestis valitses 1930-ndatel ja enne sõda tugev kriitilise realismi traditsioon, mille tugevamateks esindajateks olid Andrus Johani ja Aino Bach. Sellest edasi arenes hiljem töölisrealism, mille heaks näiteks “Talunaine ämbriga” on. Küllap sobis see ka 1940-ndatel veel mite nii karmide piirangutega sotsialistliku realismi kaanonitesse, vähemalt temaatiliselt. Tonaalsuselt üsna tuhm, on värvikäsitluses ja -kombinatsioonides aimata Pallase mõjutusi. Portree mõjub ilmekalt ning on detailitruu, valgusekäsitlus lisab dünaamikat.

Žanr:  olustikud, portreed, figuurikompositsioon

Materjal: õli, lõuend

Kunstnik: Louis Pavel

Mõõdud:   80 x 60 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Louis Pavel (1915-1977) õppis aastatel 1935-1944 vaheaegadega Pallases Ado Vabbe meistriateljees. Pallas jäigi lõpetamata, kuna 1944. aastal mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke. 1945-1947 oli ta seepärast Kroonlinnas sõjavangis, kus tõestas end elementaarsete inseneriteadmistega joonestajana ja Leningradi purukspommitatud tööstushoonete katusekonstruktsioone joonestades pääses edasistest laagritest. Vabanedes sai Pavel taas võimaluse jätkata kunstnikuna. Ent naastes oli säravast isiksusest saanud poolenisti murtud mees. 1952. aastal visatakse ta Kunsnike Liidust välja “loomingulise aktiivsuse puudumise tõttu”, põhjuseks muidugi kuulumine Omakaitsesse ja Saksa sõjaväkke, mis tähendas mõnigi kord näitusele pakutud tööde tagasilükkamist juba enne žüriid ning raskusi maalitarvete hankimisel. Paveli liikmelisust ei taastatudki. Samuti ei sobinud Paveli liiga maaliline laad sotsialistliku realismi kitsastesse raamidesse ning tema loominguline potentsiaal jäi neis piiratud tingimustes vaid poolenisti realiseerituks.

Enne sõjaväkke mobiliseerimist sai kunstnik näha Helsingi Ateneumis välja pandud prantsuse maalikunsti näitust, mis avaldas talle olulist mõju. Louisi viljakam periood jääbki aega enne vangi langemist, saksa okupatsiooni ajal. Ta esines kõigil Tartu kunstinäitustel, samuti aitas neid korraldada, ja samal ajal kolmel Tallinna näitusel. Ta saab kiita nii Helmi Üpruselt kui Voldemar Ermilt. Üprusele jäi ta silma kunstnikuna, kel on teostes sisemine jõud, mis avaldub muuhulgas ka ladusatel värvipindadel. Erm aga mainis Paveli silmapaistvaid väikseid, kindlalt komponeeritud figuraalseid kompositsioone. Kriitika asetab ta eesti tuntuimate maalijate kõrvale.

Pavel kuulus Tartumaa organiseeritud metsavendade hulka, võimalik, et ta osales major August Vase juhtimisel ka mõnes sõjalises operatsioonis. Varemast oli kunstnikul kogemus Eesti mereväega ja militaarse eluga. Louis Paveli poeg Indrek Hirv arvab, et just metsas valmisid tal ühed kaunimad impressionistlikud maastikumotiivid, üsna tüüpilised toonasele Pallasele.

1942. aastal oli Pavelil oluline roll Pallase kooli taasavamise juures – just tema käis ukselt uksele ja kodust koju kaasõpilasi ja õppejõude veenmas uuesti kokku tulema. Vangilaagrist vabanemise järel peab Pavel mitmeid ameteid, on muuseas professor Vabbe laborant Tartu Kunstiinstituudis ning kunstnik Tartu Kunstifondis ja Vanemuises, aga ka metsatööline ning madrus Peipsil ja Emajõel.

Kunstnike Liidust väljaviskamine mõjutas teda, üldsegi võttis ta tagasilööke väga südamesse ning otsis lohutust alkoholist. Kui tal aga õnnestus sel ajal mõni teos avaldada, sai ta tunnustust. Kuuekümnendatel aga paistab ta liikmelisuse taastamist enam mitte soovivatki, ta eemaldub teadlikult ametlikust kunstielust ja veedab palju aega metsades ja järvedel, maalides aeg-ajalt maastikke. Alati on Pavel olnud tugev portreemaalis.

 

 

Logi sisse

Kaotasid parooli?