LOUIS PAVEL talunaine ämbriga 1940-ndad
märts 20, 2018
NIGUL ESPE Sindi vabrik 1948
märts 21, 2018
Show all

LYDIA MEI Pääsküla sild 1961

Helista 5150553

“Pääsküla sild” on kummaline maas. Peen, kumavate sügiseste toonidega, ent õige vähesel määral sombune. Roosad, sinised, pruunid, rohelised, kollased ja kõikvõimalikud sillerduse ja peegelduse toonid suudavad luua ühtaegu tundeid kaduvusest ja üksindusest kui ka romantilisest  igavesest õnnest.

Žanr:  maastikud

Materjal: akvarell, paber

Kunstnik: Lydia Mei

Mõõdud: 43,5 x 38 cm:

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Lydia Mei (1886-1965) oli Esimese maailmasõja järgses Eestis küllaltki erandliku taustaga kunstnikuisiksus. Ta saabus kodumaale 1918. aastal, seljataga kolma aastat arhitektuuriõpinguid Petrogradi Naise Polütehnilises Instituudis.

Mei viljeles peamiselt natüürmorti ja portreed. Tema varastes, põhiliselt tarbeesemeid kujutavates natüürmortides ilmneb uusasjalikku materjali rõhutamist, teoseti ka art déco’likku stiililaadi. 1930-ndate teisel poolel muutus käsitlusviis vabamaks, maalilisemaks ja värvikamaks. 1940-50-ndate selgetes läbipaistvates akvarellides valdab intiimne rahulik meeleolu.

Lydia Mei kujunes kahe maailmasõja vahelistel aastakümnetel tähelepanuväärseimaks akvarellportree ja natüürmordi meistriks. Ei leia kedagi samalaadset – niivõrd erinev on tema suureformaadiline, nii kompositsiooni kui maaliliste kvaliteetidega silmapaistev akvarell kõigest sellest, mida harjumuspäraselt selle suhteliselt vähenõudliku ja perifeerse tehnikaga seostatakse. Tema pildid kütkestavad oma ajastu mondäänse vaimsusega: ajastuomaselt kajastusid neist Euroopast Eestisse jõudnud uute kunstivoolude, eelkõige art déco ja uusasjalikkuse mõjud, mis kohalikus kunstikontekstis küll tuntavalt mahendusid. Uusasjalikkus kaotas siinses rahulikus provintsimiljöös peaaegu täielikult oma sotsiaalse teravuse ja erootilise pingestatuse. Nagu mitmel kaasaegselgi eesti kunstnikul, leidub ka Mei 1930-ndate alguse kompositsioonides vihjeid inimliku suhtlussfääri frivoolsemale tasandile, ent kunstniku suhe jääb distantseerituks.

Arhitektuuriõpingud seletavad ka tema ilmset kiindumust esemelikku maailma, kuid tema akvarellidest õhkub naiselikku intiimsust: esimesena Eestis teadvustas ta ennast oma loomingus naiskunstnikuna, vaadeldes koduse olmesfääri esemeid mänglevalt läbi naiselikult mõtestava huumori- ja groteskitasandi. Ta paiskab pildipinnale kogu daamimaailma atribuutika (“Natüürmort kõvakübaraga”, 1928-1932, EKM): niidirullid, kirjad, buduaarimiljöösse obligatoorselt kuuluvad purgid ja pudelikesed. Läbi hooletult lauale heidetud kinnaste, poolelijäänud kaardipartii ja mingil hetkel mahavõetud kõvakrae heidab kunstnik iroonilise pilgu selle maailma iidolile, mehele.

Ainulaadne on ka tema naisportreede galerii (ühe näitena “Naine sigaretiga”, 1920-1930, EKM). Daamid esindavad äratuntavalt 1930. aastaisse kuuluvat naisetüüpi – unelevapilgulist, küll salongilikult elegantset, kuid samal ajal ka pisut provintsilikku oma poosides ja tualeti detailides – rõõmsameelne, pisut resigneerunud maailm, mida selle kujutaja suurepäraselt tundis ja kust aimub ka tema enda isiklike võimaluste piiratus (süvenev kopsuhaigus asetas Lydia Mei elule pikaks ajaks oma raamistuse).

1930-ndate teisel poolel domineerivad Mei loomingus motiivid elusast loodusest, lopsakad einevaikelud, milles on vanameisterlikult vaba maalilisust ja dekoratiivset värviilu. Ei puudu ka paar chagallilikult tihedat agulimotiivi. Sõjajärgsetel aastakümnetel hakkab tema loomingus valitsema lillemaal, akvarellikäsitlus muutub kuivemaks ja ajastuomaselt detailitäpseks – ajastu nivelleeriv jõud kustutas hoolikalt kõik vaimuka ja särava. Kuigi 1942. aasta näitusel väljas olnud kaks temperamaali “Sirelid” ja “Paberlilled” panid kunstikriitiku Alfred Vaga vaoshoitult vaimustama: “Lydia Mei mõlemad väljapanekud on hinnatavad intiimse väikekunsti kaunite toodetena temperas” ning ka järgmisel aastal kriitiku vaimustus ei kustu: “Kõrget klassi akvarelltehnika valitsemises näitab Lydia Mei oma teostes “Tulbid” ja “Tüdruk peegli ees”, ühtlasi seltsib sellega kultuurne maitse ja peen värvimeel”.