HENNO ARRAK Akt draperiiga 1982
aprill 11, 2014
NEEME LÜDIMOIS Meenutus 2007
aprill 12, 2014
Show all

NEEME LÜDIMOIS Piilumine – kellele see ei meeldiks 2007

Helista 5150553

“Piilumine, kellele see ei meeldiks” on juba pealkirjast lähtudes kerge erootilise alatooniga, kuna viitab keelatule ja salajasele. Maalil näeme veejoas lähenevat naisfiguuri, kes on peaaegu kaetud, ent siiski vaatajale avatud, isegi kutsuva pilguga. Kui välja arvata kärtsud oranžid, isegi et agressiivselt paigutatud joonekesed, valitseb lõuendit neitsilik pastellsinine, mis tahaks justkui heastada või muuta platoonilisemaks seda piilumise keelatust ja ebapuhtust.

Žanr:  akt

Materjal: lõuend, õli

Kunstnik: Neeme Lüdimois

Valminud: 2007

Mõõdud: 70 x 50 cm

 

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Neeme Lüdimois (s 1955) on õppinud Tartu Ülikoolis füüsikat ja tegelenud majade ja mööbli ehitamisega. Ta on öelnud, et kunsti vastu on tal selline aukartus, mis ei lubanud tal minna kunsti õppima. Lüdimois on äärmiselt tagasihoidlik kunstnikuisiksus, ta tõusis kunstnikkonnas esile 1980. aastate alguse noortenäitustel, kuhu esmalt Lüdimoisi sõbrad salaja tema töid näitamiseks viisid. Kuigi ta ise peab end pigem puusepaks kui kunstnikuks, tegutseb ta vabakutselisena juba aastast 1986. Ta ei ole sidunud end ühegi kunstnikerühmitusega, ta on osalenud korduvalt üleriigilistel noortenäitustel ja Tartu kevadnäitustel ning avanud palju isikunäitusi.

Kuigi Lüdimois on oma olemuselt tagasihoidlik, ei ole seda tema sümbolistlikud ja märkiderohked tööd, millel on rohkelt austajaid. Ta kinnitab, et kõige tähtsam on luua seda, mis tuleb hingest. Tema loomingut iseloomustavad nii kubism kui ka sürrealism, maalid on läbi põimitud sümbolitest ja märkidest. Sürrealistidele omaselt on Lüdimoisi maalides tuttavad esemed asetatud võõrastesse situatsioonidesse. Teoses “Jäätunud libisemine” näeme jäsemetega muna liugu laskmas ning maalil “Meelitaja” muundub kangas matadoori käes telliskivimüüriks. Samuti kohtab Lüdimoisi loomingus Dalilt tuttavaid peitepilte, kus järvepinnast või pilvedest moodustuvad inimfiguurid ning -näod. Lüdimoisi maalides on tunda veel Giorgio de Chirico, Yves Tanguy, Max Ernsti, Rene Magritte’i ja Paul Delvaux’, kuid ka eesti 1980-ndate alguse kunsti mõjutusi. Lüdimois maalib fotoliku täpsusega, kuid paneb oma objektid väga ebaharilikkesse seostesse. Tema maalide teemad, nagu sürrealismis ikka, on religioon, seks, usk, sümbolid, ajalugu. Ise ütleb kunstnik oma tööde sisu kohta, et iga vaataja näeb seda, mida tahab, inimene peab kunstitööst leidma oma. Kunst on Lüdimoisi arvates väga isiklik asi.