NIGUL ESPE Sindi vabrik 1948
märts 21, 2018
RAIMO SAARE Akt 1981
märts 21, 2018
Show all

PAUL BURMAN Õunad 1934-1935

Helista 5150553

“Õunad” on akvarell ajast, mil Paul Burman Merimetsa psühhiaatriahaiglas juba mõnda aega elanud oli (ja tema elu lõpusirgele jõudma hakkas), ent kus tema loomingulisus vabalt õitseda sai. Õunad on detail, heledatooniline impressioon hetkest.

Žanr:  natüürmort

Materjal: akvarell

Kunstnik: Paul Burman

Mõõdud:  24 x 32 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Maalikunstnik ja graafik, eesti kunsti hilinenud impressionismi tooja ning esimesi eesti linoollõike viljelejaid Paul Burman (1888-1934) õppis 1905.-1906. aastal Ants Laikmaa ateljeekoolis ja seejärel veetis aasta vabakuulajana Peterburi Kunstiakadeemia kõrgemas kunstikoolis batalist F. Roubaud’ ateljees, täiendas end hiljem Moskvas. Moskva Stroganovi Kunsttööstuskoolis sai ta ettevalmistuse, mis tegi kunstnikust ka hea loomamaalija. Huvi impressionismi vastu tärkas Burmanil Riias Vilhelms Purvitise juures õppides. 1912-1913 kuulus animalistina kodumaal tähelepanu äratanud Burman, nagu ta arhitektist vend Karlgi, Pariisi eestlaste kolooniasse. See aeg andis Paul Burmani reisivaadete koloriidile nüansirikkust, ka tema kasutab vahepeal täppivat maalimaneeri, edaspidi asendab seda “lahtistest” pintslijälgedest faktuur. Pariisis viibimine muutis Burmani nägemisviisi. Pariisi bulvareid kujutades oli ta näinud tolleaegse suurlinna valgust ja avarust, see sidus teda impressionismiga. Kunstniku tundlik loomus reageeris keskkonna rafineeritusele, mõnede tööde vaimsus lähenes siis Henri de Toulouse-Lautreci või Edgar Degas’ teostele. Burmani maastikes on vähem õhurikast atmosfäärimuljet ja päikesevalgust kui prantsuse impressionstidel, kuid ta värvivarjundite diferentseeritus on täiesti impressionismipärane. Kunstniku maastikud  on intiimselt nähtud vaated, sageli on kujutatud äärelinna, mis on sügiseselt või talviselt nukker. Psüühiliselt ebastabiilse Burmani tööd sõltusid tugevasti tema meeleolust ja tervise seisundist.

Paul Burman oli eesti esimene animalist, tema varase loomingu põhiosa moodustavad loomamaalid ja -joonistused: ta on kujutanud loomaaia- ja koduloomi, eriti hobuseid. Burmani loomamaalidest on tuntuim “Kitsekari” (1918, TKM), loomade liikumispooside edasiandmine huvitab kunstnikku samuti joonistajana.

Burmani loomingu lõppjärgu teostes avalduvad pingestatus ja äng. Kristi Burman leiab oma monograafias, et Paul Burmani elukäiku sobib võrrelda sajandivahetuse kunstnikumüüdiga haigest loojast, kes veedab oma elu sanatooriumis. Burmani puhul oli selleks “sanatooriumiks” alates 1918. aastast kuni surmani Seewaldi/Merimetsa vaimuhaigla, kus ta sai nii töötada kui vabalt väljas liikuda. Ta loomingulisus avaldus eraldatuses, kuid see ei ületanud ilmselt psühhootilisuse piiri. Kunstnikule oli tagatud turvaline eksistents, ta kunsti toetas ja hindas raviarstist sõber Leo von Kügelgen. Burmani maalid on siiski eelkõige puhtvisuaalse kogemuse jäädvustused. Kuigi mõnes pildis kujub ekspressiivsus, on kunstniku looming pigem muljelisuse kandja ja sobib sellisena impressionismi konteksti.

Looduses pidaski kunstnik oluliseks konkreetset nägemismuljet, see võis teda erutada või rahustada. Ta armastas valguse muutumise seisundeid, jälgis liikumist, tuules hõljuvaid põlde, värelevat või tormiselt pekslevat merd, taeva pilvemaastiku muutumist. Kuna tööd pole enamikus dateeritud, valmistab nende järjestamine raskusi. Burman maalis korduvalt Seewaldi/Merimetsa alleesid, mis suundusid pildi sügavusse, samuti heledaid haiglahooneid roheluse keskel. Kunstniku tohutu viljakus on hämmastav. Harva verbaalselt suhtleva Burmani jaoks oli maalimine elu sisu, närvilisuse kasvades võis ta luua kuus-seitse pilti päevas, mõõnaperioodidel ei maalinud aga nädalaid.

Impressionistina oli tema puhul ootuspärane vaimustumine ratsanikust kui liikumise kandjast, mida prantsuse kunstis olid kehastanud polomängijad või võidusõitjad. Otse Seewaldi vaimuhaigla kõrval oleval hipodroomil sai kunstnik jälgida võiduratsutajaid kihutamas kui ka tallis võidusõiduks ette valmistumas. Ratsanikest sai kunstnikule omamoodi kinnisteema, mille lahendusi kaasajal ei hinnatud. Kristi Burman tõstab kompositsioonid ratsanikuga kunstniku filosoofia väljendajaks ja näeb neis transtsendentaalsuse ja igatsuse kandjaid. Kuigi maalija polnud alati võimeline end kõnes arusaadavaks tegema, luges ta Heideggeri, Kanti ja Nietzschet. Kristi Burmani arvates pidas ta meest ja hobust kantiliku täiusliku ilu kehastuseks, samuti võis ratsutamine tal seostuda erootika ja ekstaasiga. Kunstnik oli loomingujõu tõusuperioodidel sageli unistanud millegi suure loomisest. Tähelepanu väärivad ka Burmani autoportreed, sh enesekujutused akvarellis, mis näitavad psüühika erinevaid seisundeid.