EDUARD WIIRALT Mees ja naine 1918

Kunstniku kohta

Eduard Wiiralt (1898-1954) on 20. sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaim meister, üks eesti estampgraafikale alusepanijaid ja tema arengu mõjutajaid. Wiiralti looming on erakordne nii viljakuse kui teostuse meisterlikkuse, teemaderohkuse ja tundelaadi ulatuse poolest. Ta oli silmapaistev joonistaja, kusjuures suure osa kunstniku loomingust moodustavadki iseseisvate teostena valminud joonistused, mille stiil loomejärguti erineb.

Wiiralt alustas õpinguid Tallinna Kunsttööstuskoolis. 1918-1919 osales ka Vabadussõjas, misjärel astus Pallase kunstikooli, kus õppis Anton Starkopfi juures skulptuuri ning Ado Vabbe juures graafikat. Õpingud jätkusid Pallase stipendiaadina Dresdenis skulptuuri erialal ja täiendas end ka graafikas. 1924. aastal lõpetas Wiiralt Pallase graafiku ja kujurina. Pärast lõpetamist oli kunstnik ühe aasta ka samas õppejõud, kuna õige pea sai ta üheaastase stipendiumi õpinguteks Pariisis, kuhu ta jäi 1939. aastani. Vahepeal viis kunstnikutee Wiiralti Marokosse, viieks aastaks ka Tallinnasse, ent 1946. aastast alates elas ta Pariisis.

Ta alustas juugendstiilis, kasutas oskuslikult ornamenti ja figuuri, tegeles illustratsiooni ja ka skulptuuriga, õpingute ajal ning 1930. aastatel viljeles õlimaali. 1920. aastatel valminud grotesksetes musta ja valge vastandusel rajanenud linoollõigetes avaldub “Pallases” levinud saksa impressionismi mõju. Pariisis olles põimusid ekspressionistlik meelelisus ja väljakutsuvus uusasjalikkuse ja art déco mõjudega. Kunstnik kujutas palju öö- ja boheemlaseelu, mida käsitles nii inimesekriitiliselt kui ka pihtimuslikult. Ta illustreeris ka eesti kirjandust ning osales 1927. aastal Eesti rahamärkide kavandite võistluses. 1930. aastate alguses toimus pööre realismi poole, kunstnik loobus suurlinnatemaatikast ning hakkas kujutama lapsi, maastikku ja taas eksootilisi loomi ning tegema portreid. Eduard Wiiralti loomingu keskseks meetodiks oli inimeseanalüüs, mille kujunemises mängis kokkupuude ekspressionismiga olulist osa. Kunstnikust sai inimisendit nii lahkava kui kaasa tundva pilguga defineerija, aastate kuludes andis sellele teravust kasvav empaatiavõime.

Wiiralti varasemad dateeritud joonistused pärinevad 1914. aastast. Need on värvilise pliiatsi ja akvarelliga tehtud etüüdid seentest, motiivid Varangult, mis kõnelevad lapselikult siirast huvist joonistamise ning ümbritseva kujutamise vastu. Esimesi tugevaid impulsse sai Wiiralt oma õpetaja Nikolai Triigi kunstist. Kuigi viimane kuulub pooleldi ekspressionismi, on see samal ajal tugevasti seotud juugendlik-stiliseeriva, sümbolistliku ja rahvusromantilise tendentsiga ning vastas sellest küljest kunsttööstuskoolis valitsevale maitsele, missuguse olid õppejõud sajandi alguse Peterburi Stieglitzi koolis omaks võtnud.

1916. aasta lõpus valminud töödes avaldub juba selgelt juugendlik stiliseerimine ja dekoratiivsuse taotlus, koolis kultiveeritav rahvusromantiline ainestik, ühtlasi aga ka õpetaja mõju. Triigi mõju Wiiraltile oli sügav ja mitmekülgne, väljendudes nii vormitunnetuse ja üldistusoskuse süvenemises kui ka maneeri teatavas imiteerimises.