JÜRI PALM Äng

Kunstniku kohta

Jüri Palm (1937-2002) lõpetas 1963. aastal ERKI-s graafika eriala plakatikunstnikuna. Ülikooli lõpetamisest 1970-ndate künniseni katsetas kunstnik edukalt sürrealismiga, rikastades Henn Roode, Olav Marani, Valve Janovi ja Ilmar Malini tollaseid samasuunalisi otsinguid omapoolsete nägemustega. Need on tsentraalsed või siis lihtsalt tasalülitatud abstraktsevõitu kompositsioonid ilma visuaalsete puäntideta. Teravaid värviüleminekuid kohtab üliharva, pildid on täidetud tonaalsete harmooniatega, kui nii võib nimetada näiteks püdela pruuni sumbumist hõõguvasse punasesse. Kohatised ruumiillusioonid on vaid selleks, et piltide üldist ilmet veelgi kummastada. Maalid 1960-ndate teisest poolest näitavad meile mingeid molekulaarseid interjööre, tuksuvat orgaanilist universumit. Me näeme ollust, nimetut bioloogilist massi, nimetuid tegelasi, kes pole veel väljunud üsast ja alateadvusest ning kümblevad mingis sültjas ürgaines.

1970-ndatel muutub tema käekiri, kuid hoiak jääb siiski samaks. 1970. aastate algus on talle, nagu paljudele tema põlvkonna kunstnikele, suurte loominguliste muutuste aeg. Unenäoline ja kõhe ebamäärasus, mis iseloomustas 1960. aastate abstraktsevõitu pilte, annab 1970. aastatel kiiresti maad täpselt kadreeritud figuraalsetele kompositsioonidele ja filmilikele olukirjeldustele, milles ei puudu loetav süžee ja kohati ka fotorealistlik täpsus. Figuurid omandavad näo ja näod ilme, tegelased saavad karakteri, kuid sellega asi ka piirdub – nagu tõelised karakternäitlejad jäävad nad lõpuni oma tüüprolli. Palm kõrvutab nüüd vastandvärve, heletumedusedki on nüüd palju kontrastsemad, maalide koloriit kõigub palju suurema amplituudiga, nende üldmulje on visuaalselt räigem silmakriipivam. Piltidesse ilmub ruum, tihti veel sama korratu ja sümboolne kui 1960. aastate töödes, kuid üsna kiiresti allutab kunstnik sellegi perspektiiviseadustele. Süžeedes korduvateks tegevusteks on põrkumine, plahvatamine, ründamine, peksmine, ähvardamine. Vastandid – hea ja halb – domineerivad vaheldumisi aina uusi kujusid võttes kõigis Palmi piltides. Dramatism süvenes, jäikade vormidega esemed mõjuvad tähendusrikaste sümbolitena. Kaasaja tsivilisatsiooni olemust mõtestades on Palm kasutanud popkunsti ja hüperrealismi võtestikku, sh kordust ja osalist suurendust (“Motoantropos”, 1976, EKM). Käsitlenud ka eksistentsiaalseid probleeme, järelakajana 1960. aastatest sünnib Palmil rida vaikseid interjöörivaateid, mille hämarus ja tume koloriit meenutab kunagisi sissevaateid oma tungide ja ängide pesapaika – alateadvusesse.

Jüri Palmi on isikuna kirjeldatud maskuliinse, jõulise ja “mitte mingi paipoisina” (Ants Juske). Ta ei tunnistanud kompromisse, Jaan Elkne kirjutas Palmi nekroloogis, kuidas “Eesti maalikunst on kaotanud ühe oma löögirusikatest”. Jüri Palmi kunstis on alati olnud tugev maskuliinne element, mida tuleks vaadelda nii nagu see on, osana kunstniku loomingust: mehelik atribuutika (pimedusest ilmuvad autod, mootorrattad, tumedad nahkülikondades tegelased, seksistliku pilguga nähtud naised) on tema loomingus valdav, lisaks aga alaline metafüüsilis-sürrealistlik alatoon. Samuti on tema maalides tunda ängi ja üksindust. Tema maalidel annavad sageli tooni Johannes Saare tähelepaneku kohaselt “halvad tegelased”, painajad ja fantoomid, kes on maalitud pimedusest või tulest välja kargavatena. Tuntud teos “Nekroloog kodanik N-i surma puhul” (1975, EKM) veab Ants Juske arvates lausa tajutava-nähtava piiri elu ja surma vahele.

Graafiku taust on andnud Jüri Palmi maalidele tugeva joonistusliku aluspõhja. Kõik, mida ta maalib, on selgelt kontureeritud ja vormitud. Ka valgust ja varju tema maalidel on rakendatud kujutiste esiletoomiseks – värv ja valgus ei varja iial tema maalide jutustavat sisu. Pigem on ta veelgi järele andnud koolis õpitule ja valanud oma maalidesse ka plakatlikku löövust ja moraali. Ka veel 1990. aastate maalides kasutab ta hea ja kurja skaalat, õigemini laseb vaatajal osa saada mõlemast. Jüri Palm muutus aja jooksul rohkem “kirjanduslikumaks”, Johannes Saare arvates on tema pildid saanud rohkem illustratsioonideks pealkirjadele ning üha vähem on nede suhtes kaksipidimõistmist, ambivalentsust. Kuid ta oli ülitundlik oma ümbruse suhtes ning maalijana väljendas ta eelkõige oma suhtumist, ilmavaadet ja sõnumit. Jüri Palm: “Ei eita oma maalide mõnesugust kirjanduslikkust. Kirjandus kui meedium asub õhukese kihina minu ja elutegelikkuse vahel, aidates mul kunstis kõrgemale tõusta kitsalt isiklikust vaateväljast ning aidates vabaneda passiivsest kaemuslikkusest” ning “pilt ja sõna on lakkamatus suhtluses. Pilt igatseb sõna ja vastupidi. Pildimaailm otsib ekvivalentsust sõnamaailmaga, sõnamaailm ei saa pildita. Pilt on ürgsem, kuid sõna viib vaimuni.”

Siinses kunstikogus on nelja kümnendi jagu Jüri Palmi töid, graafikat ja maale. Kuigi pärast kooli lõpetamist keskendus Palm peamiselt maalile, on tal valminud hiljemgi mitmeid graafilisi lehti. Viimased asuvad huvitavale vastandpositsioonile maalidega nii temaatika poolest kui vahel ka tunnetuslikus plaanis. Võttes arvesse vaid siinses kunstikogus asuvat graafikat, on enamik töid tugevalt kontrastsed ning sünged, mil kunstnik on sügava musta vastas kasutanud punast.