RAIMO SAARE Kaks akti 1950-ndad
märts 21, 2018TÕNU MÄSAK Uue-Saaluse maastik 1967
märts 21, 2018TÕNU MÄSAK Tellisetehas 1969
Helista 5150553
“Tellisetehas”. Mäslev ja põlev, eriti ekspressiivses laadis tööstusmaastik mõjub võrreldes Mäsaku “Uue-Saaluse maastikuga” rahutult. Siin on teatavat vägevust ja imetlust. Temaatika poolest võiks tegu olla nn karmi stiili näitega (Eestis kasutati pigem nimetust “lakonism”), see maal langeb umbes samasse aega teaduslik-tehnilise revolutsiooniga (TTR) ning kujutab “uue aja” väärtustatumat külge, s-o suitsevate korstnatega lakkamatu masinamüraga masstootmine ühiskondlikuks hüvanguks. Stiililiselt sobiks Mäsaku tööd siiski rohkem ekspressionistlikuks nimetada, kuna see on hoogsate pintslilöökidega maalitud ning värvipinnad ei ole ühtlased. Samas on selles aga hulga dünaamikat.
Žanr: tööstusmaastik, olustikud
Materjal: õli, papp
Kunstnik: Tõnu Mäsak
Mõõdud: 49,5 x 79,5 cm
Kunstniku kohta
Tõnu Mäsak (s 1936), omal ajal võimekamate õpilaste hulka kuulunud kunstnik on lõpetanud 1969. aastal ERKI maaliosakonna, kus eriala juhendas Valerian Loik. Alguses maalis ta maastikke, esimesed suureformaadilised portreed ilmusid 1970-ndate lõpus. Mäsak on töötanud ajakirjas Noorus ja Viru Reklaamibüroos, seejärel tegutsenud vabakutselisena.
Tema töödes ühinevad saksa ekspressionismi mõjuline värvitunnetus ja 1960-ndatest pärit kontuuri rõhutav maalimislaad. “Kasutan tugevat värvi, muidu pilt justnagu sureb ära,” põhjendab kunstnik oma stiili. Kunstniku tõetruu looming kuulub vaieldamatult üsna värvika osana Eesti kunstiajalukku.
1960. aastate algul moes olnud saksa ekspressionism on kunstnikule alati peakülgetõmbejõuks jäänud. Seal on tugevad nurgelised kontuurid ja venitatus figuuride töötlemisel, vähene huvitatus perspektiiviillusiooni loomise vastu, mõneti nagu määrdunuks kalduvad värvid, mis näitavad ka tema lemmikaastaaega sügist. Ilmseks eeskujuks on olnud Lepo Mikko loomislaad, kuigi Mäsak otseselt tema õpilane pole olnud.
Kunstnik väidab olevat tugevaid impulsse saanud muusikast. Seda on näha eriti söejoonistustes riiete vormimisel ja tušijoonistuste läbipõimunud rütmikuses. Abstraktse käsitluse puhul veenab ta oma värvimis- ja vormimisoskuses, literatuursus on vähenenud.