ANTS MURAKIN Pühajärv 1930-40-ndad

Kunstniku kohta

Ants Murakin (1892–1975) pseudonüümidega Don Barlando ja Mano oli maalikunstnik, teatridekoraator, teatri- ja kunstikriitik ning tõlkija (ms abistas „Kalevipoja“ ungari keelde tõlkijat). Murakin töötas 1906–07 Tartus H. Laakmanni litograafiatöökojas, seejärel F. von Bazani teatridekoratsiooniateljees, õppis 1912. aastani Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel R. J. von zur Mühleni juhendusel maalimist. I maailmasõjas sattus ajal sõjavangina Ungarisse, kus vabanes vangist soome-ugri hõimuliikumise tegelaste eestkostel. Seejärel, 1917–1920 täiendas end maali alal Budapestis ja Viinis. Matkas Lõuna-Ungarisse, Tirooli ja Böömimaale. Õppis ungari keelt, suhtles ungari folkloristiega (sh kogus neile sõjavangidest hõimukaaslastelt keeleandmeid), alustas ka tõlkimist ning osales 1920. aastal Budapestis soome-ugri hõimuklubi asutamises. Eestisse naasnuna töötas Viljandi gümnaasiumi joonistusõpetajana, hiljem ka Ugala teatri dekoraatorina ja 1928–1930 dramaturgina ning ühtlasi ajalehe Sakala teatri- ja kunstiarvustajana. 1930-ndate alguses tegutses Tallinnas, oli ajalehtede Vaba Maa ja Rahvaleht kunstiarvustaja ning toimetas EKKKÜ kunstialbumeid. 1944. aastal läks Rootsi, kus töötas Norrköpingis täienduskooli eesti keele õpetajana.

Murakin on eelkõige tuntud tema välismaal valminud monotüüpiate kaudu. Maalijana sai mõjutusi Tartus „Noor-Eesti“ kunstnikelt (sh Konrad Mäelt), Budapestis prantsuse postimpressionistidelt. Viljeles peamiselt maastikumaali, sh linnavaadet, Rootsis olles pühendus põhiliselt monotüüpiale. Loonud ka guašimaale, teinud oforte ja koloreerinud joonistusi, elu lõpuaastail riideribakollaaže. Tõlkinud paarkümmend raamatut, enamus ungari keelest, avaldanud ka „Ülevaate ungari kirjandusest“ (Tartu, 1935).