HERMANN AUNAPUU Lilled 1958

Kunstniku kohta

Hermann Aunapuu (1915-1998) õppis aastail 1933-1943 Pallases (mis tal aga lõpetamata jäi, kuna Nõukogude julgeolek ta kinni pidas). Tema mõjukaim õppejõud oli Ado Vabbe ning tema parimate sõprade hulka kuulus Endel Kõks, kellega neil oli sõja-aastail ühine ateljee Vabriku tänaval. Aunapuu esines juba kunstiõpilasena näitusel “Eesti maa ja linn” ühe teosega, Tartu sügisnäitusel 1942. aastal kahe maaliga. Helmi Üprus kirjutab, et Aunapuu helerohelised maalid “tuletavad meelde rokokookunsti koketeerivat hoiakut”. Voldemar Erm aga nendib: “Koloriidivärskelt ja nüansirikkalt modelleerimisoskuselt kuulub noortest Kitse koolkonda mõnevõrra H. Aunapuu, kelle “Lilled vaasis” ja eriti “Tartu vaade Emajõelt” … on tõotavaiks sammudeks meisterlikkuse suunas.” Tartu 1943. aasta kevadnäitusel on eksponeeritud jälle kaks Aunapuu õlimaali. Üprus nimetab nüüd Aunapuud mugavaks individualistiks, “kes nagu pühib värvid pildipinnale”. Erm on endiselt rahul Aunapuu töödega ja kinnitab, et tema “Lilled roosal taustal” on meistritöö, “Õhtune maastik” aga siiski liiga etüüdilik. Aunapuu pääseb kahe maaliga ka Tallinna Kunstihoone jõulunäitusele 1942. aastal. Carl Brinkmann on Aunapuust lausa võlutud: “Eriti õhuliselt, valgusküllaselt ja värvirõõmsalt mõjub Hermann Aunapuu “Lilled vaasis”. Samalt kunstnikult on väljas ka väga peen ja maaliliselt idülliline “Maastik lambakarjaga”.” Sedasama näitust arvustav A. Kruus mainib Aunapuu lillemaali silmapaistvamate õlimaali saavutuste hulgas.

Aunapuu selleaegsest loomingust on Eesti Kunstimuuseumis õlimaal “Portree maskiga”, mis tundub küll veidi maneerilik, kuid mõjub siiski üsna efektselt. Sellel pinnalis-dekoratiivsel maalil on kujutatud noort naist. Kogu maal on lahendatud mustjaspruunides toonides ja tumeduses helendavad vaid naise nägu ja vasak käsi, mis hoiab sinakat maski. See töö annab aimu “rokokookunsti koketeerivast hoiakust”, mida Üprus täheldas Aunapuu maalides. Mitmed Aunapuu teosed on ka erakogudes. Valve Janov on öelnud, et Aunapuu ei olnud massiline tegija, vaid nõudlik esteet. Suur osa tema töödest on miniatuursete mõõtmetega, kuid kunstiline kontsentratsioon on neis tugev.

Kunstikoguja Mart Lepa andmetel vangistas Nõukogude julgeolek Aunapuu. Pärast vabanemist püüdis kunstnik uuesti kunstiellu sekkuda, esinedes Tartu näitustel 1956-1958 kokku seitsme õlimaaliga. Hiljem aga lükkas žürii tema esitatud pildid tagasi. Sellise väljapääsmatu olukorra tõttu langes väga haavatav Aunapuu depressiooni ja hävitas kõik oma kättesattunud teosed. Leiba teenis ta edaspidi “Arsis” dekoratiivtööd tehes. Viimased aastakümned elas kunstnik tagasitõmbununa Peedul.