HERMANN AUNAPUU Lilled 1958
märts 20, 2018
JARÕNA ILO Tüdruk 2002
märts 20, 2018
Show all

J. ROSSINN Vaade Koplist Toompeale 1930-ndad

Helista 5150553

“Vaade Koplist Toompeale” on pastelne roosakates toonides maastikuvaade. Sel kujutatud rannasopp on kõrvuti väärika vanalinnaga, kumbagi aga esile tõstmata. Siit võib välja lugeda, et linn ja maa ei ole üksteisest eraldi, on vaid sammukese kaugusel. Rossinni teos on 1930-ndate maalile omaselt vaikiv pilt loodusest ja igapäevast. Olles mitte liialt maaliline, on see õrnalt impressionismilähedane, milles siiski oma osa võib mängida läbikumav lõuendifaktuur. Kuigi visuaalselt natuke kreenis, mõjub realistlik maal kuidagi nostalgiliselt, see kannab endas teatavat ajaloohõngu.

 

Žanr: maastikud

Materjal: lõuend, õli

Kunstnik: J. Rossinn

Mõõdud: 54 x 84,5 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

1920. aastate lõpul toimus eesti kunsti arengus silmapaistev muutus, peaaegu murrang. Radikaalse avangardi prestiiž hakkas kunstnike hulgas langema. Põhjusi selleks oli mitmeid. Muutuse peapõhjukseks oli kunstiline ja üldsotsiaalne ümberorienteerumine. Saksa kunsti tähtsus hakkas kiiresti vähenema ja eesti kunstnike üldtunnustatud eeskujuks sai Pariis. Demokraatlikult meelestatud eesti kunstnikele imponeeris Pariisi kunsti suurem lähedus publikule ja siiras rõõm, mida tavalised inimesed tundsid lihtsast, kuid virtuooslikust ja ilusast kunstist. Prantsuse orientatsioon tähendas mitte ainult teatavaid stiililisi muutusi, aga pigem kogu senise tundekunsti ja tähendusliku allteksti hülgamist ning sellele mõistuspärasema ja puht nägemismuljele baseeruva käsitluse eelistamist.

1930. aastail domineeris kunst, mis rahulikult, aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive. Populaarseteks teemadeks olid üldistavad, dekoratiivsed stiliseeritud maastikupildid. Samuti armastas osa kunstnikke kujutada ka inimese hingeelu, tähtsaks muutus süžee olemasolu. Teine realistliku suunitlusega kunstnikke olid need, kes valisid teemaks Eesti maastiku ja maainimesed. Osalt innustas siiras kodumaa-armastus, teisalt vaikne poleemika “pariislastega”, osalt soov idealiseerida maaelu (mida rõhutas riiklik ideoloogia), eriti huvitas neid kunstnikke saarte rannakülad ja nende asukad. Enamik kunstnikest ja ka suur osa publikust harjus sel aastakümnel mõttega, et maalimise kvaliteet on tähtsam kui see, mis pildil kujutatud. Eesti 1930-ndate maalikunstis oli koloriit tähtsam kui joonistus, plastiline modelleering või hele-tumeduse kasutamine.

Kõrvuti varem kujunenud kunstnikega hakkasid 1920. aastate lõpust peale eesti maali üldpildis üha selgemini esile kerkima Pallases hariduse omandanud noored. Kodumaisele kunstiharidusele lisaks etendasid nende kujunemises olulist osa just prantsuse kunsti mõjud. Väliselt vormilt oli taoline kunst natuurilähedane, kuid suhtumine kujutatavasse piirdus peamiselt vaatleva hoiakuga. Kogu motiivistik esitati neutraalsena, ilma lokaalse tunnustuseta ning täpsema sotsiaalse määranguta. Domineerivateks žanriteks oli maastik, natüürmort, akt, aknavaated, interjöörid inimfiguuridega või ilma. Ainevalikut dikteerisid peamiselt esteetilised kriteeriumid.

1930. aastate eesti kunstis aset leidnud rahunemine (eemaldumine avangardismist) peegeldas eesti ühiskonna stabiliseerumist ja iseseisvuse kindlustamist, eestlaste rahulolu ja elurõõmu kasvu. Kuristik kunstnike ja publiku vahel oli peaaegu ületatud ja sellega oli eesti kunstikultuur saavutanud terviklikkuse ja küpsuse. Tugevamalt kui teistes kunstiliikides kajastusid 1930-ndate maalikunstis muutused, mis olid aset leidnud esteetilistes tõekspidamistes, sotsiaalses tegelikkuses ja ühiskondlikus õhkkonnas.