JARÕNA ILO Tüdruk 2002
märts 20, 2018
KADI KUREMA Valge 2001
märts 20, 2018
Show all

JOHANNES VÕERAHANSU Naise portree 1930-ndad

Helista 5150553

Kunstikogus on kolm väga erinevat, ent ühtmoodi mõjusat ja suurepärast maali Johannes Võerahansu loomingust. Lisaks kahele eriilmelisele maastikule on varaseim 1930-ndatel maalitud “Naise portree”. Esimesena võib siin märgata Pallase kooli – tekstuur ja värvikasutus viitavad sellele küllaltki otseselt. Maal on tumedates toonides, ent naisterahva ilmekusest kiirgab värskust ja emotsiooni. Võerahansu loomingule sai kolmekümnendatel aastatel osaks suur tunnustus, kõrge hinnangu pälvisidki kõigepealt ta valdavalt tumedas koloriidis vanameisterliku ilmega portreed.

 

Žanr: portree

Materjal: lõuend, õli

Kunstnik: Johannes Võerahansu

Mõõdud: 31,5 x 27 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Johannes Võerahansu (1902-1980) on üks silmapaistvamaid eesti maastiku- ja olustikumaalijaid. Tema 1930. aastate teise poole sisendusjõulised Pallase maalikoolile omaselt valgusküllased hõbedase koloriidiga maalid kuuluvad tollal taotluslikult Eesti eluolu ja loodust poetiseerinud kunstiloomingu tippteoste hulka. Algusest peale maalis Võerahansu portreid, neist parimad, milles on õnnestunult edasi antud hetkemeeleolu, kuuluvad eesti portreeklassikasse. Kunstnik õppis kuni 1918 Rakvere Õpetajate Seminaris, mil too suleti, jätkas õpinguid Tallinna kolledžis ning samal ajal kuni 1921. aastani Ants Laikmaa ateljeekoolis. Viimane andiski noorele Võerahansule esimese ja ilmselt ka põhjapaneva tähendusega kunstihariduse (kunstnik ise hindas Laikmaa kooli väga kõrgelt, kuna just seal õppinud ta tabama suurt vormi). Mõned väga varased Võerahansu püüdlikud tööd sellest ajast reedavad eriti Nikolai Triigi mõjutusi. Võerahansu oli esinenud näitustel ja äratanud tähelepanu oma joonistustega, ent teda tõmbas tegelikult ikka maalikunst. Sügisel 1932 astuski ta Tartu Pallase kunstikooli ja Ado Vabbe võttis ta kohe oma maaliateljeesse. Juba järgmisel aastal viidi ta üle kooli lõpetajatele mõeldud meistriklassi. Vahetult enne Teist maailmasõda jõudis Võerahansu ka Pariisi, kuid seal veedetud aeg jäi liiga napiks, et eneses uusi sihte või arenguvõimalusi leida ning sarnaselt Richard Uutmaa või Erik Haameriga võlus teda kodumaa loodus sootuks enam – kunstniku kokkupuude loodusega oli alati olnud vahetu. Sõjajärgsete aastate üha kitsenevates vaimsetes oludes püüab Võerahansu toetuda oma varasematele saavutustele, ent ametlik kriitika peab kunstniku töid formalistlikeks. Võerahansu energia keskendub nüüd enam pedagoogilisele tööle, ta maalib üha vähem ning tasapisi kaob eelnevale loomingule omane värskus ja emotsionaalsus. üksikuid väga häid maale sünnib nüüdki ja neist tuleks eriti esile tõsta protreid kunstniku uuest elukaaslasest Asta Vaksist ja sulavas talvehärmatises Tartu äärelinna vaateid. Aastast 1957 kuni surmani elas ja töötas Võerahansu Tallinnas. ERKI-s oli ta pikka aega maalikateedri juhataja, tal oli palju andekaid õpilasi, kes kõik on käinud kunstis oma teed.

Eriti on Johannes Võerahansut paelunud Saaremaa omapärane elulaad ja maastik. Saaremaa-maalides elab loodus koos askeldavate inimeste ja loomadega veidi idüllilist, kuid täisverelist elu. Just need maalid moodustavad Võerahansu loomingu kõige küpsema ja esiletõusvama osa. Emotsionaalsed on ka Lõuna-Eesti vaated – sumeda pilvise taevaga suvemaastikud ja melanhoolsed hahkjad talvepildid. Eestis tehtud rännakud kujunesid piiramatuks inspiratsiooniallikaks. Loodust on Võerahansu väljendusrikkalt kujutanud ka maatööaineliste kompositsioonide taustana. Linna omapärast võlu hoovab sompus või härmas Tartu piltidest. 1960-70-ndatel aastatel keskendus kunstnik joonistusele, mida oli viljelenud juba 1920. aastatest.