KADI KUREMA Laud 1998
märts 20, 2018
KADI KUREMA Sõnaraamat XVIII 2001
märts 20, 2018
Show all

KADI KUREMA Sõnaraamat VIII 2000

Helista 5150553

Siin sõnaraamatus, teoses “Sõnaraamat VIII”, näeme kõrvuti asetsevat sääske ja lammast, kõik need asjad asuvad argielus. Nad on prantsuse keeles. Sama pildi peal valab kann tassi sisse kohvi, vikat on “vale” (la faux), tuletorn teeb pimedasse valgust ning porrulauk hakkab lahkuma. Tugevalt on esil musta-valge vastandamine, mida pehmendab õrna beežika tooniga kunstniku poolt valmistatud paber.

Žanr: kompositsioon

Materjal: kuivnõel

Kunstnik: Kadi Kurema

Mõõdud:   16 x 46,5 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Graafik ja illustraator Kadi Kurema (s 1963) lõpetas ERKI graafikaeriala 1990. aastal. Näitustel on ta osalenud alates 1987. aastast. Enne Kunstiinstituudi aega õppis Kurema filoloogiat ja keelel on kindlasti oma osa tema loomingus. Kunstis on tema juhendajaks olnud Vive Tolli, diplomitööks illustreeris Kurema Uku Masingu teosed.

Kadi Kurema põhimõte on see, et ta ei taha maailma soojaks kütta ega maailma muresid enda kanda võtta. Asjad, mis kunstnikku loominguliselt inspireerivad, on igapäevase elu nähtused, kuid nad on piltides esitatud väikese nõksuga. “See reaalsus, mida ma kujutan, peab olema natuke nihestatud, kuid see kõrvalpilk pole irooniline.” Kadi Kurema maailm on üks omanäoline valik asjade ja nähtuste mitmekesisusest.

Maarja Undusk on Kurema loomingut kirjeldanud selliselt: tema graafikale lisab võlu valge koloreering, punane laiguke või kuldne täpp, pintslipaitus, andes igale tööle heleda õilistuse ja eripära. Rohu- ja lehekirjul idamaisel paberil toimub vaikne sagimine kas piknikku pidades või armuasju ajades. Aga ka tema enese maailmavõtmises näib olevat annus idamaist meelisklust. Käsitsivalatud paber ja käsitsitrükitud graafika elavad õnnelikku ja tegusat ühiselu. Paber omab tema töödes suuremat rolli, kui lihtsalt pind trükkimiseks – see on elusloodus, millesse ei saa üleolevalt suhtuda. Kui vaadata Kadi Kurema pisipilte läbi suure luubi, ilmneks palju üllatavat, mida niisama aimata ei oskagi: lepatriinusid kuusepuu okstes ja kummitemplite niiskeid naksatusi.

Oliivmustja värviga trükitud joon on liikuv, kord irooniline, kord jutustav, ent mitte naiivne. Kadi Kurema ise on öelnud, et riskantne on kõndida kitši ja kunsti piiril, kui armastatakse kujutada armsaid koeri ja muid toredaid loomi. Aga ometi tabab ta selle piiri üsna täpselt, tema koerapildid juhatavad tundemaailma süvakihtidesse. Kui Kurema oma väikeste piltidega ka päris teravalt sotsiaalselt või hingeliselt tundlikku kohta torkab, siis on tema torge ikkagi soe ja heatahtlik, mitte solvav või kurvastav. Tema tööd on inimlikud, võluva lihtsusega ja sellise ruumilisusega, mis laseb pildi sees iseennast kohata.

Kadi Kuremad on nimetatud tänapäeval harvaesinevalt klassikaliseks graafikuks. Sisult mitmemõõtmelised, jäävad tema tööd visuaalis kindlalt kahemõõtmelisse pilti. Ruumi liigub tema kunst vaid ruumi ümberorganiseerimise kaudu.