EFRAIM ALLSALU Sirelid 1956

Kunstniku kohta

Efraim Allsalu (1929-2006) on 1950. aastate algupoolel kunstihariduse omandanuist üks mitmekülgsemaid ja omanäolisemaid maalijaid. Peamiselt teatakse teda portreede ja lüürilis-sümbolistlike kompositsioonide maalijana, ta alustas aga portreede ja ajastule tüüpiliste temaatiliste maalidega. Varjundirikka koloriidiga ja žanrirohke loomingu paremikku kuuluvad karakteriportreed, silmapaistvad on ka lillemaalid ja natüürmordid. Allsalu kogus maalikunstnikuna kiiresti tuntust ja juba 1960. aastast kuulusid tema tööd Eesti Kunstimuuseumi püsiekspositsiooni.

Kunstinäitusele ilmus Allsalu esimest korda 1955. aastal oma õpetaja, Johannes Võerahansu portreega. Selles maalis loovad vormi julgelt mahlakad pintslitõmbed, portree on maalitud oma aja kohta üllatavalt värskelt ja vabalt. Spontaanne maalilisus jääb Allsalu kunsti lahutamatuks tunnuseks ka edaspidi. Teisalt seisid portreede kõrval (umbes 1960-ndate keskpaigani) energilised ehitustööpildid talakandjatest, keevitajatest, asfalteerijatest. 1950. aastate maalides domineerisid hallid ja pruunid toonid, mis teisi värvitoone koos hoidsid ja isegi hiljem, järgmisel kümnendil, kui värvid tugevust ja erksust juurde said, ei muutunud need ikkagi eriliselt teravamaks.

Figuure hoogsalt modelleeriva kujutusviisi kõrval proovis Allsalu 1961.-1962. aasta paiku ka tollal moes olnud nurgelist stiliseeringut ja pindade ühtlasemat katmist. Seesugune konstrueeriv pildi ülesehitamine ei paistnud aga sobivat Allsalu-taolisele loomusele, ka mõjuvad need maalid sootuks kunstlikumalt ja pealiskaudsemalt. Küllap tajus ta seda isegi, sest peagi on inimeste kujud ta piltidel jälle reaalse sitkuse ja plastilisusega ning vormi loovad nõtked pintslilöögid. Järk-järgult jääb kunstniku maalimisviisi hoogsus vähem väliseks, teosed omandavad rohkem sisemist pinget.