FELIX RANDEL Baskiiria Birski rajoon Kostareva küla 1942

Kunstniku kohta

Felix Randel (1901-1977; pseudonüüm Redo) õppis alates 1916 kaks aastat Venemaal Penza kunstikoolis ning seejärel Pallase kunstikoolis. Vabadussõjas osales kunstnik staabikirjutajana, 1920-ndatel tegutses Randel joonistusõpetajana Võrus, misjärel 1930-ndad aastad töötas Tallinnas Päevalehe karikaturistina. Ta oli üks neist kunstnikest, kes viibis Teise maailmasõja alguses NSV Liidu tagalas Jaroslavlis ja stipendiaadina Moskvas. Pärast sõda töötas ta Tallinnas ajakirja Pikker ja mitme ajalehe karikaturistina.

Oma loometee alguses viljeles Randel ekspressionismimõjulist vabagraafikat, 1920. aastate esimesel poolel maalis ta intensiivsete värvidega kubistlikus laadis mannekeenlikke figuure. Kümnendi teisel poolel hakkas kunstnik lähenema realismile. Karikatuurides, mis on valdavalt ühiskonnakriitilised, rõhutas ta olustikulist külge naturalistliku joonistusega.

Felix Randeli nimega seostub kindlasti esimese asjana ennesõjaaegse Eesti ainukese tõelise avangardse liikumise, Eesti Kunstnikkude Rühmaga. Mõnede grupi liikmetega, näiteks Eduard Olega, puutus Randel kokku juba Esimese maailmasõja ajal, mil ta siirdus Penza kunstikooli õppima. Seal algas ka tema kunstnikukarjäär, mis jätkus õpingutega Pallases. Kuigi Randel õppis seal kõigest paar aastat, oli temas piisavalt annet ning oskust valida endale hea ja inspiratsiooni pakkuv seltskond, et tõusta 1920-ndate keskpaigaks üheks jõulisemaks Kunstnikkude Rühma liikmeks. Andes koolis joonistusõpetajana töötades õpilastele edasi kunsti kõige klassikalisemaid reegleid, asus Randel kunstnikuna neidsamu reegleid rikkuma, murdma. Kuid koos rühmitusega kadus ka Randeli otsingulisem vaim, 1930. aastate alguseks jõuab ta rahunenuma laadini ning hiljem on tema täht ere juba karikaturistide taevas. Säärane kaar – Penza sügavustest Pallase alguseni ning sealt avangardi eesliinile, kust jõuda hoopis poliitiliste karikatuurideni – on muidugi vastuoluline, kuid samas ka tähelepanuväärne.