LYDIA MEI Pääsküla sild 1961
märts 21, 2018
PAUL BURMAN Õunad 1934-1935
märts 21, 2018
Show all

NIGUL ESPE Sindi vabrik 1948

Helista 5150553

Siinkirjutaja peab tõdema kimbatust. Kui akvarell (teos) kellegi kunstikogusse satub, peab see omanikule meeldima. Seega on spetsialist justkui koguja teenistuses, spetsialist peaks vähemalt kunstikogu külalisele näitama iga teose omapära, väärtust, kaunidust. Kuid, miks mitte astuda korraks kõrvale, lähtuda Kaalu Kirme kirjutatust, tema analüüsist ning nõustuda – tõepoolest, Nigul Espe “Sindi vabrik” on natuke igav, illustratsioon, mis ei taotlegi iseseisva kunstiteose positsiooni. Kiretu tõetruudusega akvarellitud vaade tööstusmaastikule ja seal liikuvale figuurikestega on ehk liiga ühetooniline ja kahe korstnaga veidralt komponeeritud, vabrikule oleks saanud heita mitmeid teisi ja palju huvitavamaid pilke (vaateid). Teisalt mõjuvad pea kõik akvarellid unistuslikuna – antud töös tekib selline tunne vabriku torni vaadates – nii kummaline kui see ka poleks millegi nii asise keskel. Siit imbub läbi ka vana aja vabrikuromantikat ning teos muutub hulga lähedasemaks, kui Sindi vabrikuga on vaatajal olemas isiklik kokkupuude.

Žanr:  tööstusmaastik

Materjal: akvarell, paber

Kunstnik: Nigul Espe

Mõõdud: 40,5 x 30 cm

Kirjeldus

Kunstniku kohta

Nigul Espe (1907-1970) on lõpetanud Ado Vabbe õpilasena Tartu Pallase kunstikooli (1932). Tema loomingusse kuulub hulganisti maastiku- ja linnavaateid ning tööstusteemalisi maale, mille üheks näiteks on ka 1948. aasta akvarell “Sindi vabrik”. Välja tasuks tuua, et ta pidas aastatel 1934-1937 Tartus kunstnike ja kirjanike kohvikut Ko-ko-ko. Kunstniku sisekujundustöödest on silmapaistvad Ko-ko-ko pannood ja kujundus (1933). Lisaks pidas Espe aastatel 1945-1947 joonistusõpetaja ametit Tartu 1. keskkoolis (praegune Hugo Treffneri Gümnaasium) ning hiljem tegi illustratsioone ERM-i väljaannetele ja ajakirjadele ning loonud karikatuure.

Kaalu Kirme on oma raamatus “Muusad ei vaikinud” rääkinud Nigul Espest kui kommertskunstnikust (kasutades tänapäevaseid termineid). Nigul Espe olevat küll äärmiselt viljakas olnud, töökas ja populaarne kunstiturul, ent tal puuduvat see miski, mis viiks tema loomingu tippude hulka. Kirme lähtub siin näitusearvustustest: Espe osales küll paljudel näitustel, ent temast on juttu tehtud võrdlemisi harva – Helmi Üprus kirjutas vaid ühel korral, Tartu 1942. aasta kevadnäitusest kõneldes, et “kõige ostetavam kunstnik näib olevat Nigul Espe, kelle akvarellides ei ole rahulikku kodanikku häirivat pinget. Topograafiliste väärtuste sekka mõjub pisut eleegiline “Rabamaastik” uudisena”. Espe on esinenud ka mitmetel Tallinna kunstinäitustel, ent sealne autoriteetseim arvustaja Alfred Vaga on teda puudutanud ainult 1944. aasta talvenäituse puhul ja poole lausega: “Teiste kunstnike akvarellidest tõstkem välja Nigul Espe “Sadam novembris” ja…”, Espe töid arvustanud Voldemar Erm pole samuti kuigi heakskiitev. Suurem osa Espelt ostetud töödest läks kas erakogudesse või asutuste seintele – kunstimuuseumides on tema selle perioodi arvukatest teostest ainult kuus (kõik asuvad Tartu Kunstimuuseumis).

Igal kunstnikul on oma lugu, paljudest kirjutavad kunstiajaloolased, kes loovad kunstnikest mingi kuvandi. See ei pruugi alati olla adekvaatne, see võib olla moonutatud. Aga on huvitav kirjutada-vaadata mõnd kunstitööd ka sellest aspektist, et ehk ei ole see teos oma aja üks meistriteostest. Et kunstiajalooliselt on tal teistsugune tähendus kui ahhetama panev šedööver. Vaataja arvamust mõjutab tegelikult nii mitteülistav kui kiitev toon. Siit tulebki välja (mingis mõttes) kunsti vaatamise mängulisus – on alati võimalus minna kaasa kiituse või laitusega, nõustuda, on võimalik alati mitte nõustuda.

 

 

Logi sisse

Kaotasid parooli?